Arvestades teravate vastukajadega Reinsalu moodustas 2016.a. okupatsioonikahjude hindamiseks vastava uurimiskomisjoni, mis on nüüd andnud oma hinnangu. Komisjon peab nõudeõigusest loobumist Eesti õigusliku järjepidevusega vastuolus olevaks.
Vastuargumendid nõudmisele on olnud mitmekülgsed. Eesti ettevõtjad 2015.a., kui koostöö Lätiga oli päevakorras, avaldasid kahtlust, et Venemaa reaalselt kahju hüvitaks. Väideti, et teema on emotsionaalne ja ei paranda riikidevahelisi suhteid.
Teised erakonnad tol aastal leidsid, et Reinsalu erakonna, IRLi kavatsus on populistlik püüe tõsta partei reitingut. Väideti, et Venemaa siis jälgis olukorda tähelepanelikult, kui Eesti oli otsustanud alustada piirilepingute ratifitseerimist.
Riigikogu liige ja julgeolekuekspert Eerik-Niiles Kross leiab, et nõudmine on mõttetu. „Senikaua, kuni Venemaal ei ole võimul valitsust, kes kõigepealt oma enda rahvale tehtud kahju tunnistab, siis mis mõte on meil ärbelda. … Akadeemilise harjutusena võib seda teha. … Aga mis on selle asja, jättes sisepoliitilise kiskumise kõrvale, välispoliitiline või riiklik kasu, seda ma ei näe.“
Pole kellelgi üllatus, et Moskva on alati ametlikult nimetanud absurdseks igasuguseid katseid nõuda välja Balti riikidele tekitatud okupatsioonikahjusid. Venemaa suursaadik Leedus ütles 2017.a. juunis, et „kahjunõudel ei ole mingit mõtet, sest ükski vene ametnik ei kavatse arutada seda mõistusevastast ja lootusetut küsimust, eriti kui juttu on ‘okupatsioonist'“.
2003.a. jaanuaris pöördus välisministeerium noodiga Vene saatkonna poole palvega selgitust saada Venemaa seaduse kohta, mis käsitleb poliitiliste repressioonide ohvrite rehabiliteerimist. Hilinenud vastusega Vene saatkond teatas, et Venemaa justiitsministeerium tegeleb alles analüüsiga ja nad vastavad niipea kui saavad. Asi on selgitamata.
Samuti 2003.a. selgus rahvauuringust, et 53% Eesti elanikonnast pooldab repressioonidega tekitatud kahju väljanõudmist Venemaalt; 36% olid vastu. Eestlaste poolehoid oli 66%, mitte-eestlaste 24%.
Okupatsioonikahjude nõudmisel ei ole rahaline kompensatsioon prioriteet. Terviklik käsitlus ja selge läbipaistev rahvusvahelise õiguse alusel tehtav uuring on esmajärguline motiiv selles küsimuses. Kahjutasunõudest taganemine annaks kinnitust Venemaa väitele, mida nad on rõhutanud pidevalt – 1941.a. vabatahtliku liitumise tunnustamine; samuti muudaks tähtsusetuks eestlaste kannatused, kes langesid totalitaarse võimu ohvriteks. Samuti tunnistataks mõttetuks ja tarbetuks nende pingutused, kes okupatsioonirežiimi vastu võitlesid.
Eesti kaotas poliitilistel põhjustel mõrvatute, vangistatute ja küüditatute ning nõukogude terrori eest kodumaalt põgenenutena ligi viiendiku oma rahvastikust. Mass-sisserändega muudeti Eesti rahvastiku koosseisu okupeeriva riigi huvidest lähtudes, rängalt eirates rahvusvahelist konventsiooni. Sellest lähtudes pole võimalik loobuda kahjude kindlakstegemisest ja kahjunõude esitamisest. Tuleb julgelt jätkata.kurjategijale näitab kui küüniliselt Venemaa juhtkond hindab ajalugu ja õiglust.
Laas Leivat, Toronto