Dilemma püsib meil tänapäevani. Toronto Eesti Baptisti kirik leidis omale sobiva lahenduse simultaantõlkimisega. Kogudus muretses vastava tehnoloogia ja vabatahtliku koguduse liikme, kes tõlgib kõik eesti keeles toimunu inglise keelde. Kuuldeaparaadid on saadaval igaühele, kes soovib. Nad arvestasid sellega, et valdav osa noortest pärinevad segaabielude perekondadest.
Teised organisatsioonid on valinud lihtsaima tee – suhelda inglise keeles. Isegi üliolulised rahvakoosolekud, kus päevakorras on Toronto Eesti Maja tulevik, toimuvad suuremas osas inglise keeles, ning enamus osalejatest ei leia selles midagi halba.
Samas antropoloogid, sotsioloogid, lingvistid on väitnud, et ‘rahvuskultuur on keel’. Keel on ühiskonna rahvuse liim, mis annab sisu ja ühtsust. Ilma keeleta, nad seletavad, on kultuur tühine. Mäletan isiklikult, kui antropoloogia professor ülikoolis kategooriliselt deklareeris: „Rahvuskultuur on keel!“ Sellest mitmed arusaadavalt järeldavad — isegi kui eesti keele oskus ei tee veel kellestki automaatselt eestlast, on selle puudumine siiski suureks takistuseks ühiskonna kestvusel.
Mitukümmend aastat tagasi võõrsil püstitasime küsimusi, mismoodi on inimene eestlane, mis alusel peame kedagi liikmeks meie ühiskonnas ja keda me oleme valmis eestlaseks pidama? Kuidas teha meie seltskonna ja ühiskonna vastuvõtlikumaks, sõbralikumaks inimestele, kelle eesti keele oskus on puudulik või olematu, aga tahaksid siiralt meie tegevusest osa võtta?
Oleme jõudnud otsusele, et eesti keele oskusest ainuüksi ilmselgelt ei piisa. On küllaltki palju perekondi (vähemalt Toronto ümbruses), kes viimase paarikümne aasta jooksul Kanadasse emigreerunud, valdavad laitmatult eesti keelt, aga on siinsest eesti ühiskonnast eemal.
Teadlane Anu Realo ütleb lihtsalt: „Õige eestlane on see inimene, kes arvab, et ta on eestlane ja ennast eestlaseks peab.“ Aga võibolla peaksime küsimust esitama kaheosalisena: kas keel on tähtsaim kriteerium, et inimest eestlaseks pidada? Kas meie ühiskond võõrsil kaotaks oma ühise identiteedi aluse, kui võtaksime asukohamaa keele omavaheliseks suhtlemiseks? Sellest on räägitud. Mõned saavad meile ette heita, et see kõik on ajast ja arust. Tähtsam oleks käsitleda fakti, et meie ühiskond kahaneb ning mida peaksime ette võtma, et oma elujõulisust säilitada? Arutame veel.
Laas Leivat, Toronto
