Johnson on Brexiti toetaja. Möödunud nädalal lubas ta, et paneb parlamendi tegevuse kinni, seda ajutiselt laiali saates. Kuni Brexiti kuupäevani. Sama strateegiat on Kanadas edukalt tarvitatud, peaminister Stephen Harper tegi seda kahel korral, demokraatia ei kannatanud ning vähemusvalitsusejuht suutiski saavutada oma eesmärke selliselt.
Inglased on aga lõhestatud Brexiti tõttu. Ka poliitikud, isegi Johnsoni enese konservatiivses parteis, kus on nii mõnigi Brexiti vastu. Piinlik on teleuudistest näha, kuidas sealsed parlamentäärid kemplevad nagu lapsed liivakastis. Kas tõesti peab niimoodi käituma? Aga ka Johnson käitub nagu kuri isa, kui ulakad lapsed vastu hakkavad. Sel nädalal ähvardas ta konservatiivide ridadest välja heita Brexiti oponente. Ja veel – kui parlamendis ei toetata tema otsust seda laiali saata, mis võib juba pühapëval toimuda, siis kuulutab ta valimised välja. See on teatud risk, aga ehk ka mitte, kui valimiste kuupäev seatakse päevale, mis on pärast Brexitit.
See, et poliitikud peaksid oma parteijuhi sõna kuulama, pole ka õige. Tuleb ju oma valijate ringkonna huve esindada. Ning isiklikke põhimõtteid jälgida. Nii tehes, et peab väljaheitmiseohu tõttu tegema nii, nagu juht üteb, tuletab tahes-tahtmata autoritaarseid režiime meelde. Jällegi, Kanadas on sama mure, kaks ministrit on lahkunud valitsusest, kuna nad ei nõustunud peaministri käskudega.
Spiked! on inglise võrguleht. Mõistlik ning igal nädalal kirjeldab, kuidas kired Brexiti ümber on ennekuulmatud põlvetõmblemised. Viimases juhtkirjas toodi esile, kuidas Brexiti vastased tõepoolest pole ratsionaalsed. Kui nad võrdlevad Euroopa Liidust lahkumist kuulsa tulekahjuga Reichstagis, sakslaste riigipäevas ja endid kui prantslaste vastupanu liikmetega Teise ilmasõja ajal on see kui mitte hüperboolne, siis kahtlemata näide kognitiivsest dissonantsist. Poliitikas puudub pahatihti mõistus, Brexit on ilmekas näide.
Tõnu Naelapea, Toronto
