Goble, kes päeviti jälgib venekeelset meediat ja esitab kokkuvõtteid, ülevaateid, andis oma loole pealkirjaks Komide rahvuslik liikumine astub edukate eestlaste jälgedes. Refereerides Vadim Shtepa hiljutist arvamust, toob Goble kinnituseks esile järgneva, nentides samas aga, et kuigi liikumine on sarnane sellega, mis juba enam kui kolmkümmend aastat tagasi Eestis algas, on ka paraku suuri erinevusi.
Shtepa rõhutab seda, et okupeeritud Eestis algas rahvusulik liikumine esmalt ökoloogiliste protestidega rahva poolt, siis liikus muinsuskaitseni, millest kasvas välja iseseisvuse tagasi nõudmine.
Goble tõlgib Shtepat veel: Komi Vabariik on viimaste kuude jooksul olnud ühiskondlikult/poliitiliselt aktiivseim piirkond Venemaa Föderatsioonis. Meeleavaldusi, avaldusi on toimunud ja on toimumas pea igas linnas. Lisaks, kontrastina enamustele teistele rahvastele ei apelleeri komid Putinile, et abi saada, vaid pigem nõuavad ta eemaldamist presidendi kohalt. Julged soome-ugrilased.
Ökoloogilised meeleavaladused said alguse Moskva plaanidest suurlinna prügi riigi põhja-aladele toimetada. Mis oleks katastroof ning ohustaks isegi Valge mere jubagi habrast tasakaalu. Goble lisab siin omapoolse võrdlusena fosforiidisõja ja lingi, eesti keeles.
Komi asualal elavad venelased, kuigi paljud soovivad autonoomiat pole sugugi nii positiivselt häälestatud kui enamus Eestis elavad venelased olid ja on. Ning muidugi ajalooliselt pole komidel kunagi oma riiki olnud, eestlastel aga oli.
Professor Harri Mürk külastas paljusid soome-ugri alasid ja hindas eriti mari ja komi rahvaid. Paraku pidi ta sealseid keeli õppides lootma eestlasest venekeelsele tõlgile. Aga just seal ongi vahe kahe hõimurahva liikumises, venekeskne, keeleline. Kahjuks.
Tõnu Naelapea, Toronto
