Iirlased on vaid üks näide. Kanadasse on rahvuseid just selle tolerantsuse tõttu tulnud ja kõikidele on, vähemalt hiljuti, lubatud enese märgi pidamist. Too tolerantsus, mis sugugi ei eksisteerinud lähisminevikus, on lubanud paljudele seda erakordset tunnet, et siin saame olla vabad, siin saame olla sellises kodus, millest sai sünnimaal vaid unistada.
See on tihti vihaseks ajava tolerantsuse riigi võlu. Tahame – ja üldistavalt on ju nii – olla viisakad, teisi respekteerida, ning omi kombeid vahest isegi muutes, et sobiks teistega kokku. Selles ongi eduka riigi saladus. Ning võlu.
Ei pea meeldima osa sellest tolerantsusest. Tihti juhtub nii, et põlvkondade vahel, näiteks, on hõõrumisi. Kuid see ei muuda tõika. Vahtralehemaa on hea koht, kus inimeseks kasvada. Euroopas omakorda, kus palju pikem ajalugu sõlmib kogukonda, on viha märksa rohkem. Ei seda saa kuidagi õigustada, ent nii ta on.
Kanada juubelit märkides euroopa kalendri järgi on kiusatusi piisavalt, soov juhtida tähelepanu neile, kes seda vabadust ei oska hinnata, nõuavad enamat kui lihtinimene tohiks või peaks. Kuid see on osa sellest lahkelt antud vabadusest, milleta vist keegi ei kujuta ette olemist.
Tunnistame vist kõik, et inimestena on meil veel palju teha, mitte nõuda, aga anda. Valdav enamus teeb seda, ei kurda ega halise. Seletades ka Kanada edu riigina.
Kanadas, paraku küll kunstlikul juubelil, tuleb rõhutada, et hea sõna, naaberlikkus, määrab märksa enam kui vihapurse. Maailm vajab arusaamist, ka Kanadas.
Tõnu Naelapea, Toronto
