Ning just september, ka oktoobri algus 1944. a. on meie, pagulaspõlvkonna, nende järeltulijate kollektiivses mälus sügavalt paigal. Tuleb korrata mitte ainult arve – Eestist lahkus sel ajal umbes 80 000 inimest, neist umbes kuus kuni üheksa protsenti hukkusid, langesid merehauda – vaid ka ajastut valitsevat mentaliteeti. Nõukogude okupatsiooni terror polnud kellelgi ununenud, põgeneti lootuses, et armastatud kodumaalt ei olda kauaks eemal, mitte teda maha jättes, kuid ellu jäämise soov oli suur.
Paguluses sai ajapikku ilmsiks, et niipea kodumaale tagasi minna ei ole võimalik. Meie kogukonnas võõrsil on ikka piisavalt inimesi, kes mäletavad neid päevi ja kuidas eestluse leeki hoiti siin elavana nii ESTOde kui ka paljude ühiskondlike tegevustega, Eesti Majade, kirikute, seltside jpm loomisega.
Saatuse irooniana, pärast taasiseseisvumist, mis lõpuks saabus ja võimaldas nii mõnelgi pagulasel kodumaale naasta, et seal kuldseid elu lõpupäevi veeta, pidid eestlased teise merekatastroofi üle elama. Täpselt 50 aastat ja 6 päeva hiljem, 28. septembril 1994 hukkus parvlaev „Estonia”. Hukkunuid oli enam kui „Moerol”: 852. Kui lisame arvudesse need, kes hukkusid kalapaatide, väiksemate alustega Läänemerel lootuses Rootsi jõuda, siis on kindel, et just septembris on meri nõudnud eestlasi kõige rohkem.
Suurpõgenemist, „Moerot”, „Estonia” hukku mäletades ning mälestades hoiame alles mitte ainult alateadvuses olemasoleva ajaloo, aga ka tänutunde, et paljud siiski pääsesid vabadusse ning saavad isegi täna osaleda vaba Eesti huvides, sõltumata asukohamaast.
Tõnu Naelapea, Toronto
