Macron soovib vaid tugevdada maajao kaitset ja turvalisust, ta oma sõnul. Noor poliitik, nagu Kanada peaminister Justin Trudeau’gi, meedialemmik, aga väheste rahvusvaheliste kogemustega, ilmselt ei saa aru, et isegi kui olukord eksisteerib, on aeg, mil selliseid arvamusi esitada.
Õnneks on olemas rahulikumad, kogemustega juhtisikud. Näiteks NATO peasekretär Jens Stoltenberg. Ta on korduvalt oma rahustavate sõnavõttudega, intervjuudega leevendanud teiste tekitatud pingeid maajaos. Ka sel nädalal.
Päev pärast mälestuspäeva tseremooniaid, Pariisi tippkohtumist, ilmus Stoltenberg intervjuu Deutsche Wellega. Saksa ringhääling kinnitas sellega esmaspäeval ka oma olulist rolli rahu hoidmises ja tagamises Euroopas. Stoltenberg rõhutas, et Euroopa kaitsestrateegia peab toimuma NATO raames. Tervitades Euroopa Armee mõtet aga ainult siis, kui rakendatakse ja jälgitakse NATO põhimõtteid. Ta lausus, et oleme õppinud kahest ilmasõjast (tahaks loota!) ja ,,külmast sõjast“, et on vaja üle-Atlandilisi sidemeid. USA ja Kanada armeede panuseta oleksid mõlemad maailmasõjad päris kindlasti teisiti lõppenud.
Stoltenberg kritiseeris ka Venemaad DW intervjuus 1987. a. IMF raketilepingu murdmise eest, uute raketibaaside loomisega. Kaliningradist on Berliin ju siis kirbul.
Sõjaväed on olemas peamiselt kaitseks – muidu oleks inimkond alati relvastatud konfliktides. Kuid teatud riigid armastavad piike täristada, et lähisnaabreid, väiksemaid riike kas vaos hoida või hirmuga mõjutada välispoliitikas.
Äärmiselt kahju, et siis, kui märgiti üht ajaloo hirmsama konflikti lõppu, kui peaksime olema tänulikud, et elame rahus, tuleb Macroni tõttu ikka sõja peale mõtelda.
Tõnu Naelapea, Toronto
