Telli Menüü

Juhtkiri – ,,Me hoiame nõnda ühte….

….ja läheme läbi mere, mis tõuseb me vastu tige,“ ütleb Paul-Eerik Rummo. Sama sõnum kostis meile tänavusuvisel 150.a. juubelilaulupeol. Ühed laulsid, teised kuulasid, lauldi ka koos. Lauluväljakul, üle riigi ja vaimselt üle maailma eestlased kuulusid ühte.


Sada viiskümmend aastat tagasi esimene üldlaulupidu oli priiuse tähistamise pidu, kus vabadus asus veel kättesaamatus kauguses. Ühisest laulmisest kostis vabaduse tahe.


Kooslaulmine oligi üheks rahvusliku ärkamise oluliseks teguriks. Laulu- ja tantsupidu oli selgelt ühtekuuluvustunnet tekitav sündmus. Kuid sama oluliseks kujunesid järjekordsed laulupeod vastupanu sümbolina ikestatud kodumaalastele.


1988.a., ligi 120 aastat peale üldlaulupeo sündi tõmmati kopsud õhku täis, et end vabaks laulda. Juunis toimunud Singing Revolutioniks kutsutud spontaansetele öölaulupidudele järgnes septembris Eestimaa Laul. Ligi veerand miljonit inimest nõudsid avalikult koos Eesti iseseisvuse taastamist.

Foto: Peeter Põldre (2019)

 

Kas on kergemeelne küsida, miks eestlased Torontos samuti ei jõua rahva üksmeelele Eesti Maja tuleviku küsimuses? Lahkarvamuste vaheline kuristik on laiem ja sügavam, kui mitmed seda tahavad tunnistada. Allakirjutanu saab kinnitada, et konsulaadile on oma vastumeelt toimuva kohta käinud kurtmas üpris suur arv murelikke eestlasi, kelle kurbus ja pahameel kaugelt ületavad seda vastasseisu, mis lõhestas Toronto ühiskonda 40 aastat tagasi.

On ilmne, et mõlemad, Rahvusvahelise Eesti Keskuse arendajad ja Toronto Eesti Maja säilitajad pürgivad ühe ja sama lõpptulemuse poole: aidata tugevdada eesti ühiskonna elujõulisust tulevikus. Mitmetahuliste seletuste hulgas Keskuse arendajad väidavad, et eesti kogukond siin on demograafiliselt muutunud ning Eesti Maja ei ole majanduslikult jätkusuutlik. Kuid Eesti Maja toetajad on veendunud, et mitmetel põhjustel rajatava Keskuse asukoht on täiesti ebakõlblik ning ta maksumus kaugelt ületab esialgseid arvestusi, kulutusi, mida saaks otstarbekamalt paigutada ühiskonna hüvanguks.

Vastastikused süüdistused, et vastasleeri liikmed ajenduvad ebaausatest motiividest, on täielikult põhjendamatud ning taoline markeerimine on häbiväärne. Selline põlastav suhtumine teise aktiivse eestlase kohta aitab süvendada kuristikku veelgi ülepääsmatumaks. Eestlasel peaks olema piisavalt hoolivust ja mõistvust, et hoiduda ebaõiglusest.

Meil on ainult üks valik – jätta erimeelsused kõrvale ja hoida üht sihti fookuses, mis vastab üldsuse, mitte ühe formeeringu huvidele. Aga eestilik jonn takistab seda! Jah, see sama jonn, mis aitas eestlust kodumaal läbi elada karmi okupatsiooni ja ära hoida pagulaskonna totaalse sulandumise asukohamaa domineerivasse kultuuri. Kas on lihtsameelne loota, et ka leppimuse nõudjatel on küllalt jonnakat sihikindlust, otsides seni avastamata ühendavat lahendust?

Resigneerunult väidetakse, et kompromissi pole olemas. Selline tulemus võib marginaliseerida ühe kildkonna siinses ühiskonnas. Kuid ,,inklusiivsus“ on uuema põlvkonna lipukirjas. Kas uus põlvkond saaks juhenduda ka nendele omastest teistest põhimõtetest nagu ,,läbipaistvus“, ,,sallivus“, ,,õiglus“ jne., et saavutada ühtsust meie kogukonnas?
Teist valikut pole olemas. 

 

Laas Leivat, Toronto

 

 

Loe edasi