Paljud meist, kes paguluses sündisid saatuse tahtel, võiks kirjutada samuti, aga mitmuses. Kuidas võõrsil elades on Eesti ikka Meie. Rahvuslik kasvatus nii kultuuri kui keele tasandil ei lubanud teisiti. Kui avanes võimalus okupeeritud kodumaad, vanemate sünni-, isamaad külastada, siis haarati sellest kinni. Jubagi eestlastena sai oma silmaga näha, südamega tunda, mida see pisike aga vägev riik tähendab. Maarjamaa pinnal olid ja on pisarad ja rõõmud ühtesegi.
Okupatsiooni ajastul kinnitas sidet ehk kõige rohkem Vabariigi aastapäeva aktusel osalemine. Kas skaudina/gaidina lipuvalves, koorilauljana, publikus. Sinimustvalge ja hümni laulmine kinnitasid võõrsil vabadusepüüet. Isamaalisust ei saa vägisi õpetada, sellega sünnitakse – ja seda kasvatatakse kodus, koolis ja kirikus, elu põhiväärtuste sambad.
Kui tänavu märgime EV 105. aastapäeva, tuleb siiski rõhutada, et üle poole neist aastatest on eesti rahvas kas olnud rindel, vaenlast tõrjumas või okupeeritud, seda kolmel korral. Ei saa olla vaid rahul suurte saavutustega, nii Vabariigi välja kuulutamise järgselt kui ka pärast taasiseseisvumist. Peame olema valvsad, mitte rahulolevuses. Peame valima Riigikokku tõsiseid eestlasi, õnneks on meie diplomaatide ja valitsuse juhtide hulgas neid olnud pisikese rahva kohta üllatavalt palju.
Täismahus artikkel on loetav Eesti Elu tellijatele
Igal nädalal toome me sinuni kõige olulisemad kogukonna uudised ja eksklusiivsed lood uutelt kolumnistidelt. Räägime eestlastele südamelähedastest teemadest, kogukonna tegijatest ja sündmustest. Loodame sinu toele, et meie kogukonna leht jätkuks pikkadeks aastateks.
Hind alates $2.30 nädalas.
