Need, kellel on kannatust lugeda Ristikivi 1000-leheküljelist “Päevaraamatut”, teavad, et teda ja küllap teisigi põgenikke vaevas ebakindlus. Aastatel 1957–1968 kirjapandud päevik kajastab poliitilisi päevasündmusi, fakte, reise jm, kuid veelgi enam muresid ja kriise, mille taustaks oli kodumaalt eemalviibimine ja vajadus teostada ennast pagulasena.
Ajaloolane Kaja Kumer-Haukanõmm, kes on aastaid Eesti põgenike teemat uurinud, kirjutab, et pagulaseestlaste omaaegne valutu sulandumine on paljuski müüt (EPL, 31.05.15). Neil polnud sugugi kerge lõimuda uute asukohamaade ühiskondadesse. Kumer-Haukanõmm nendib, et kuigi pealiskaudsel vaatlemisel võivad USAsse, Kanadasse, Rootsi, Austraaliasse jt riikidesse jõudnud eestlaste lood paista positiivsetena ning väliseestlased näivad eluga hästi toime tulevat, võib nende lugudest ka muud järeldada – asukohamaade elanike poolset võõristust ja vaenu.
Ingliskeelne sõna expat, millel täpset eestikeelset vastet pole, loob teatud eelsuhtumise inimesse, kes ei ela oma kodumaal. Nad on oma rahva hulgast ja isamaalt mingil põhjusel välja rännanud. Kuigi enamasti kujutletakse selliseid inimesi ettevõtlikena ja julgetena, kes on oma karjääri nimel valmis pingutama ja tegema ka lihtsat tööd, puudub nende vastu sageli heatahtlikkus ja empaatia.
Kahjuks sunnib globaalne, paiguti hoolimatu kultuur pöörama tähelepanu esmalt endale, mitte aga teistele. Teisisõnu – puudub inimlik dimensioon. Ometi vajab igaüks seda nii kodus kui võõrsil.
Elle Puusaag
- Vaata lisaks: A Voyage to Freedom – 1948