Telli Menüü

Juhtkiri – Põgenike tee üle tormise vee

Isegi meil, kes me ei põgenenud II maailmasõja keerises üle tormise Läänemere kodumaalt, poevad igal sügisel hinge mõtted ja emotsioonid 1944. a traagilisest septembrikuust. Paadipõgenike read hõrenevad iga aastaga, aga nende jaoks, kes veel meie hulgas liiguvad, on need sündmused unustamatud ja marginaalse tähtsusega.


Neil päevil mõtlevad väliseestlased tänulikult 1944. a suvel eestlaste osalusel peetud lahingutele, mis suutsid rinnet kinni pidada, et anda kümnetele tuhandetele eestlastele võimalus põgeneda punavõimu eest. Samuti on põhjust meenutada 1944. a septembris moodustatud Otto Tiefi valitsuse meeleheitlikku katset võtta võim oma kätte, korrata edukat Vabadussõda ning säilitada sõja lõpuni neutraliteet. Kahjuks puudusid aga Tiefi valitsusel vähimadki võimalused osutada tulemuslikku vastupanu punaarmeele. Ometi, kui punaväed Tallinna 22. septembril vallutasid, lehvis Pika Hermanni tornis sinimustvalge lipp!

1944. a dramaatiliste sõjasündmuste ajel kasvas pagejate hulk, mis jõudis haripunkti augustis-septembris. Valitses kaos ja paanika, sest Vene okupatsiooni õudusi oli juba küllalt nähtud. Tormise Läänemere ületamine oli ülimalt ohtlik. Põgenike aluseid ähvardasid punalennukid ja merel ristlevad Saksa ja Nõukogude laevad. Üle mere toimunud „pereheitmises” hukkusid paljud põgenikud.

Kokku lahkus kodumaalt üle 70.000 eestlase, sh suurel hulgal haritlasi ja loomeisikuid, kellel tuli oma karjäär katkestada ja otsida perele ülalpidamist nende teadmistele ja võimetele mittevastava lihtsa tööga.
Ülalkirjeldatus pole ju midagi uut. Milleks seda korrata, küsib ehk lugeja. Hiljuti jälgisin ühel perekondlikul kokkutulekul noort eestlannat, kes ise ei räägi enam eesti keelt. Ta vanaema rääkis oma kodumaalt põgenemisest üle tormise Läänemere 1944. a sügisel. Ehkki vanaema inglise keel polnud kaugeltki perfektne, elas pojatütar tema jutustusele nii sügavalt kaasa, et keel minetas tähtsuse, seda asendasid põgenemisloo üksikasjadest välja koorunud emotsioonid.

Meelis Niinepuu kutsus meie lehes (21.12.12) välismaailmale jutustama lugusid, mitte arve. „Võib-olla on lugude jutustamise uued võimalused sangari, kodu või armastuse narratiivis. Need on kõigile universaalselt mõistetavad.” Autor viitab samas Voldemar Veedami teosele „Põgenemine vabadusse”, mis jutustab 16 meeleheitel eestlasest sõjapõgeniku 128 päeva kestnud retkest väikesel lootsikul Rootsist USAsse. „Miks nad võtsid ette sellise hulljulge retke?” küsib Niinepuu ja kutsub andma oma lood tõeliselt vabaks; nendel ei tohiks tema sõnul olla keele- ega autorlusbarjääre. „Me teame vabaduse haprusest ja igatsusest absoluutselt kõike. Eurooplaste ja eestlastena pole meil moraalset õigust seda kogemust iseendale hoida,” lõpetab Niinepuu oma artikli. (EE, 21.12.12.). Just sellepärast tuleks paadipõgenike lugusid tutvustada niipalju kui võimalik. Pealegi moodustavad need üksikud lood muljetavaldava tervikliku ajaloolise mosaiigi.

Elle Puusaag

Loe edasi