fbpx
Telli Menüü

Juhtkiri – Quo vadis, NATO ja Eesti


Üle-eelmisel nädalavahetusel kohtusid Eesti kaitseminister Jüri Luik ja tema Kanada kolleeg Harjit Sajjan järjekordsel NATO julgeolekufoorumil Halifaxis. Käsitleti NATO küberakaitsekeskust Tallinnas ning NATO ühtsust ja solidaarsuse hoidmise vajadust.

Luik rõhutas, et heidutuse seisukohast on väga oluline, et kõigi allianssi liikmesriikide poolt antavad sõnumid toetaksid NATO ühtsust. Vägagi vastuolus selle hoiakuga olid Eesti siseministri Mart Helme väljaütlemised Soome meediale mõne nädala eest.

Helme seletas Tallinnas käinud Soome poliitajakirjanikele, et NATO on kriisis ning Eesti valitsus valmistab ette ,,plaan B“ (variant B) juhuks kui allianss ei suuda oma ülesandeid täita. Kuigi siseminister hiljem eitas Soome ajakirjanike tõlgendusi tema esinemisest, siis soomlased, eriti Iltalehti 'faktikontrolör', siiski ei taganenud sellest, mida oli ajalehtedes ära toodud ja TV-s edastatud.

Kaitseminister Luik reageeris uudistele otsekoheselt: ,,Eesti valitsus pole kunagi arutanud ega kavatse arutada mingit plaan B. Sellised jutud on absurdsed, need ainult õõnestavad NATO ühtsust ja nõrgendavad heidutust.“

Endine peaminister Mart Laar oma kriitikas ‘plaan B' kohta tabas võibolla olulisima põhjuse Helme idee tagasi lükkamiseks: ,,Plaan B tähendaks mingite erisuhete otsimist Venemaaga, nagu mitmed Helme partnererakonnad Euroopas seda teha üritavad. Eks seda on meiegi regioonis varemgi juhtunud. Moskva tahtmiste ees alistumine pole siiski tee, mida Eesti peaks valima.“

Välisminister Urmas Reinsalu oli samal lainepikkusel: ,,…NATO-le pole võimalik alternatiivi kollektiivkaitses leida ja puudub ka vajadus.“ Reinsalu toonitas, et Eesti teeb julgeolekupoliitilist ja sõjalist koostööd oma regionaalsete liitlastega nii Euroopa Liidu kui ka kahepoolses ja kollektiivses vormis.

On kasulik meenutada, et 1949. aastal, kui Washingtonis sõlmiti NATO leping, ennustati harta kestuseks umbes 20 aastat, pärast mida oleks pakt aegunud. Allianss on püsinud ligi kolmkümmend aastat peale külma sõja lõppu. Julgeolekukeskkond on täielikult muutunud, kuid NATO on ülivajalik isegi siis, kui Euroopa suudab end kunagi ise kaitsta.

Tagasihoidlikult öeldes Venemaal pole mingit tahtmist hoida normaalseid suhteid oma naaberriikidega ning NATO-ga. On ainult vaja nimetada Gruusiat, Krimmi, Moldovat ja neli aastat kestnud Venemaa rünnakut Ukrainas. Venemaa arsenal on mitmekülgne, küberrünnakutest energia varustuse katkestamiseni. Neid on juba relvadena rakendatud ilma kahuri pauguta.

Liim, mis hoiab NATO liikmesriikide ühtsust, on selgelt ühised väärtused ja eesmärgid. Washingtoni Valge Maja segased sõnumid NATO tähtsusest ning EKRE juhtkonna mõtlematud väljaütlemised ainult julgustavad Kremli agressiivsust. NATO peab olema võimeline säilitama ja tugevdama solidaarsust, et ületada mitmesuguseid väljakutseid.

Venemaa eesmärk on lõhkuda NATO sisemist solidaarsust. Kremli propaganda ning tema ‘kasulikud idioodid' Euroopa paremäärmuslaste ringkondades üritavad õõnestada NATO liikmesriikide omavahelist usaldust ja ühtsust ning haavata NATO toimetulekut.

Iga avaldus, mis paneb kahtluse alla NATO valmisolekut Euroopat ja Eestit kaitsta tõhustab Venemaa õõnestustööd. Mõistagi Venemaa ei ole suuteline tajuma teist keelt kui NATO ühine sõnum.

 

Laas Leivat, Toronto

 

 

Loe edasi