Ajalugu räägib teisiti. Normaalse kooselamiskogemusega vene kultuuriga on Eesti siiani maailmale positiivselt silma paistnud. Kuigi nurisejad on valjuhäälselt jõudnud ajakirjandusse, vastastikune sallivus on rikastanud mõlemaid kogukondi.
Igal aastal sõidab Eestisse kümneid tuhandeid Vene turiste, äriinimesi. Võib nende käest küsida, kui paljusid neist Eestis solvati, alandati, tehti olukord ebamugavaks või diskrimineeriti. Ebaproportsionaalselt suur osa ärist Eestis ongi venekeelsete käes.
Võib samuti küsida, kui mitu võtsid vastu Putini kutse koos rahalise toetusega, et kolida Venemaale. Käputäis.
Kuid Kremli-meelseid leidub piiri mõlemal poolel. Kahtlemata Moskva eesmärk on teha Kremli-kriitilisus rahvusvihaga sarnaseks. Eestis ja ka mujal läänemaailmas aina tugevdub õigustatud kriitika Kremli aadressil. Selliste protestide kasvu ajendiks on Putini süvenev autokraatia ja rahvusvaheline agressioon, mitte russofoobia kui maailmavaateline hoiak.
Samuti kui fašistiks tembeldamine, on ka Kremli russofoobia süüdistused reflektoorsed. Need on pidevalt süüdistava naabri poolt sihilikult loodud kujutluspildid.
Tähtis Moskvale on eestlaste ja venelaste vastandamine. Paraku sellest ta niipea ei loobu. Aga eestlased tajuvad rahulikult, et russofoobia kaebus nendele on sisutühine.
Laas Leivat, Toronto
