Kui Euroopa Ülemkogu end. eesistuja Herman Van Rompuy ja Euroopa Komisjoni ekspresident José Manuel Durão Barroso võtsid 2012. a vastu ELile omistatud Nobeli rahupreemia, ütlesid nad oma ühises pöördumises: „Sõda on sama vana kui Euroopa. Meie maailmajaos on odade ja mõõkade, kahurite ja püsside, kaevikute ja tankide jälgi. Kuid pärast seda, kui meid on laastanud kaks kohutavat sõda, mis haarasid kaasa kogu maailma, on Euroopasse ometi saabunud rahu.”
Pärast raskeid sõja-aastaid tõusis Euroopa küll 1945. a fööniksina tuhast, kuid astus oma heledatesse päevadesse lõplikult alles aastatel 1989–1991 koos N. Liidu lagunemisega. Suurbritannia legendaarne peaminister Winston Churchill ütles kunagi, et pärast II maailmasõja lõppu oli raske taastada neid lihtsaid rõõme ja lootusi, mis muudavad elu elamisväärseks. Paljudel Ida-Euroopa riikidel polnud selleks pärast sõja lõppu mingit võimalust, nad said seda teha alles pool sajandit hiljem.
Kirjanik Kätlin Kaldmaa mõtiskleb sõja, rahu ja vabaduse seoste üle (Pm, 18.05.14.): „Neil päevil me mõtleme sõjast /…/ Me mõtleme vabadusele, mis meil on olnud, ja ühtäkki on see jälle midagi hindamatut. Ja ma vaatan seda inimest, kes on noorem kui mina, ta ei ole kuigi kaua venelaste all elanud, ja mõtlen, mida ta sellest üldse teab /…/ Mida ta teab sellest, kuidas elu ümberkaudu valitsevas vanglas saab vundamendiks inimese sisemisele vanglale, kust on palju keerulisem vabaks pääseda, kust ei pruugi kunagi välja saada.”
II maailmasõja haavad pole 71 aastat hiljem täielikult paranenud, sh ka Eestis. Ehkki nüüd on ajalooline õiglus jalule seatud, hõljub II maailmasõja vari ikka veel Euroopa kohal. Räägitakse palju usalduse, lepituse ja andestuse vajadusest, ent seda pole lihtne ellu viia. Loodetavasti on paremad ja heledamad päevad Euroopal veel ees hoolimata põgenikekriisist ja muudest probleemidest. Peaasi, et valitseks rahu.
Elle Puusaag