1936. aasta Berliini suveolümpiamängud tõid poliitika esiplaanile. Peale Mehhiko mänge 1968. aastal on see olnud paratamatu osa kohtumistel. Tänavu pole kahjuks erand. Kuigi Lõuna-Korea kui võõrustaja riik on nõustunud Põhja-Korea sportlastega koos võistlema (naiste hokikoondis on mõlema riigi atleetidest koostatud), ripub raskelt Ida-Aasia taevas sõjapilve ähvarduslik vari.
Nõukogude Liidu, nüüd Venemaa lipu all, on paljud sportla-sed dopingu kaudu kaua sohki teinud. Viimased talimängud toimusid Venemaal, Sotšis, mitmed nende sportlased andsid positiivse vereproovi. Kuid möödunud nädalal taastati 9 medalit, muidu korrumpeerunud IOC, olümpiakomitee otsust ümber lükates. Ausad sportlased on nördinud. Miks on raske meeles pidada nö amatöörspordi (kuigi tipp-atleedid on tänapäeval sisuliselt elukutselised) põhimõtteid?
Televaatajana kas Tallinnas, Tartus või Torontos tahaks kaasa elada erakordsetele pingutustele, ilma et maailma poliitiline karm reaalsus vahele sekkuks. Kuid seda on kõrgendatud pingetega maailmas võimatu loota. Keegi ei soovi näha Müncheni veresauna kordumist. Järgnevatel suvemängudel, Montréalis, vahetult pärast viimase terrorismiajastu haripunkti, kardeti kordust. Ikkagi tänapäevane reaalsus.
Kõige kiuste, kivi kotti. Hoiame pöialt nii Eesti kui Kanada talisportlastele, lootes, et pingutused jäähallis, suusamägedes ja –radadel kannavad vilja, aatelisust ja südikust hinnates.
Tõnu Naelapea, Toronto
