Huvitav on see, et mordvalased ise on kaheks jaotatud – ersad ja mokšad. Mordvalased ise nimetavad end ersadeks või mokšadeks ja ütlevad: „Oleme ühe pea, kuid kahe suuga rahvas.” Mordva keel on ikka elav. Syres oli Tallinnas, kuna mordvalastel on päris tugev side eestlastega. Eestis, 2003. aasta seisuga, andsid statistikaametile teada 562 mordvalast, et see on nende päritolu. Ka tegutseb Maarjamaal Mordva-Eesti Kultuuriselts ja Eesti-Ersa Kultuuriühing „Sjatko“, tõlkes Säde.
Paul Goble pole mitte ainult eestlaste sõber, aga ka soome-ugrilaste. Oma võrgupäevikus kommenteeris ta Syresi arvamusi Eesti ja eestlaste kohta, mida muide kui mujal eestikeelses meedias märgiti, siis väga tagasihoidlikult. Ersade vanem, pärast lillede asetamist Vabadussõja võidusamba jalamile rõhutas soome-ugri rahvaste kokkukuuluvust ja Eesti ning eestlaste rolli eeskujuna teistele rahvastele, kes pole vabadust saavutanud, kuigi ponnistatakse selles suunas.
Syres lausus, et Eesti on ka ersadele kodumaaks. Ta rõhutas, et Eesti on soomeugrilaste edukamaid riike ja on vaidlemata autoriteediks ja juhiks neile, kes peavad ikka Venemaal võitlema kultuuri ja keeleliste õiguste eest. Ta lisas, et Eesti toetab mordvalasi ja hindab nende saavutusi.
Sõnavõtus Vabaduse väljakul toonitas mordvalane, et Eesti on ersadele eeskujuks – kuidas armastada ja võidelda oma maa eest, kudas hoida ja arendada keelt ja kultuuri, kuidas olla edukas ja samas ulatada vendadele abikäe. Mordvalased on tänulikud eestlastele nende vapruse, südikuse, lootuse ja võitude näol neile nii juhtivate põhimõtete andmisega. Ilusad sõnad, ja siirad, kinnitades, et ei ole üksi ükski maa ega soome-ugri rahvas.
Dr Goble’i võrgupäevik on hetkel parim allikas soome-ugri rahvaste võitluste kohta teada saamaks. Eesti meediasse, teadagi mitte Venemaal, sellised uudised tihti ei jõua. Goble’i allikas kokkuvõtteks Syresi Tallinna esinemisest oli venekeelne, neile, kes seda keelt ei oska, on sellised tõlked, kokkuvõtted asendamatud. Nii jõuab vähemalt inglise keelt lugevale inimesele ülevaade sellest, kuidas Eesti on oluliseks eeskujuks.
Tõnu Naelapea, Toronto