Parim näide hetkel on Inglismaa. Brexit, Euroopa Liidust lahkumine oli rahva soov, referendumi kaudu kinnitatud. Küll mitte suure enamusega, aga siiski enam kui pooled britid ei soovi tantsida Brüsseli pilli järgi. Kuid parlament tõukas tagasi esimese pakutud Brexiti kavandi, nii rahvale sõna tõsises mõttes näkku visates teate, et meie teid ei kuula.
Ometi on ju valitusejuhi Teresa May ja tema õukonna kohustus kuulata rahvast. Mida nad aateliselt tegidki. Kuid May oma partei liikmed hääletasid esitatud Brexiti vastu. Mis on ju ennekuulmatu, Inglise parlamendi mudeli järgi, mida ka Kanada jälgib, on tavaliselt parteiliini täitmine pea et sunduslik. Kui poliitik ise ei suuda kas südametunnistust kuulates või muu põhjuse tõttu mingit seadust toetada, siis tavaliselt astutakse parteist välja. Väljend põranda ületamine ongi poliitiline, valitsusest opositsiooni ridadesse kõndides. Või nii nagu Kanadas on juhtunud, iseseisva, parteitu parlamendiliikmena oma valimispiirkonda ja selle huve esindades.
Kanadas kuulutas äsja, pärast pikemat mökutamist, vabandust, teist sõna ei sobi, peaminister Justin Trudeau välja kolm järelvalimist. Nii on võimalus uusdemokraatide, sotsialistidest NDP partei juhil Jagmeet Singhil, 15 kuud pärast seda, kui teda erakonna juhiks valiti, lõpuks loota parlamendiliikme kohale.
Poliitikas on olemas, uskuge või mitte, ka pro forma lähenemine sellistes olukordades. Teised parteid ei esita kandidaati nii valitud, valimiste vahel parteijuhi vastu. Ent liberaalid, mäletades hästi, olid hiljuti kolmas partei Ottawas, on nii teinud. Aumehemäng puudub. Nagu Suurbritanniaski. Ent mis ime – poliitika on kaua olnud must mäng ja uus aasta pole mingeid muutusi toonud.
Tõnu Naelapea, Toronto