Ei, Eesti pole olnud oma siseskandaalidest vaba, poliitika on teadagi must mäng. Ning mõnele lööb võim pähe, teisele aga tuletab meelde kohustusi oma rahva ees. Üle kivide ja kändude on taasiseseisvus meid maailma riikide hulka asetanud, ning on hea lugeda Timmermansi sõnu, et Eestil on kogemusi, teadmisi, võimalus nüüd teisi võimalikult korrumpeerunud riike õpetada.
Paraku on Euroopas neid olemas, isegi kui liberalismi, poliitilise korrektsuse nimel juubeldavad paljud, et Bastille on langenud, avatus on tänapäeva arusaam.
Kuid kas ta on? Terrorismi vastu ei saa keegi. Hiljutine Manchesteri vastik lastemõrv kinnitab seda ilmekalt. Rõõmustab, et hoitakse ühte, aga samas hirmutab, et lahkhelid on selles meile kingitud ilmas olemas, ning nii võikalt.
Eesti poliitikuid, õieti tervet rahvast, ootab ponnistuste aeg. Ei saa ütelda, et eelolevad kuus kuud Euroopa Liidu eesotsas on lihtsad. Õnneks pole mured uued. Ega ootamatud, kui ehk Brexitit mitte arvestada. Ent Kuningriiki, mis Euroopat juhtis pea kaks sajandit ei ole ehk enam vajagi. Globalisatsioon, kas meeldib või mitte, on isegi suured riigid hiirteks muutnud.
Maltas arutati rännet, julgeolekut, naabruspoliitikat ning merendust. Eestile on ehk teine ja kolmas punkt kõige tähtsamad, arvestades agressiivsusega, mis teiselt poolt Peipsit aina vohab.
Kui nüüd selles teatejooksus, mis on piltlikult Euroopa Liit, keegi komistab, ületab värvitud jooksuraja, siis on vist too üks suurtest, mitte väike nagu Malta või Eesti. Ühendatud Kuningriigid said aru – ja sealgi on tõsiseid lahkhelisid – et kunstlik assotsiatsioon ei too tulemusi. Eestile aga väikese riigina, on väljakutse – ning vastutus – eesistujariigina suur ning meie kõigi huvides tuleb loota, et riigiemad, -isad langetavad õigeid otsuseid.
Tõnu Naelapea, Toronto
