Laagri nimi oli ,,Tagasi loodusesse“ ja sihiks oli tähelepanu skautlikele/gaidlikele baasoskustele ja põhimõtetele. Kõik gaidid ja skaudid magasid Keila Kooli Pargimajas. Salkade kaupa olid noored ja juhid erinevates koolitubades. Kooli söökla oli kasutatud terve nädalavahetuse toitlustuseks, välja arvatud matka ajal.
Laager algas reede õhtul kell 5. Peale õhtusööki kogunesid kõik koolimaja ette ja avamarss toimus Keila tänavatel. Marsi alguses oli lühike avatseremoonia, mis avas ametlikult laagri. Laagri kavas olid laupäeval matk ja õhtune lõke ja pühapäeval paraad koos auhindade väljaandmise ja edutustega.
Möödunud kahel aastal oleme Kanadas väga sarnase Jüripäeva laagri programmi ka teinud, aga mitte linnas, vaid Seedriorul. Kena näha, kui sarnased laagrite programmid olid. Aga muidu peab tähele panema, et Keila laagrisse oli 375 inimest registreerinud ja Kanadas meil umbes 40 inimest möödunud aastatel.
Laupäeval algas matk täpselt kell 8.45 ja mõned hundugrupid olid juba enne seda lahkunud. Huvitav oli näha ja märgata, et päeva tegevus oli kutsutud ,,matk“ ja muidugi kõik osavõtjad kõndisid terveks päevaks. Erinev on sellest, mida meie siin Kanadas kutsume matkaks.
Fotogalerii
Fotod: Peter Türk
Keila laagri matk toimus linnas ja noored koos juhtidega jagati salkadesse. Salgad käisid läbi linna punktist punktini. Punktis tuli teha tegevusi nagu ronimine, esmaabi, puude lõhkumine ja gaidi-/skaudioskused.
Me küll teeme samasuguseid tegevusi siin Kanadas, aga kui on niisugune gruppide jalutuskäik metsas, siis Kanadas kutsume seda metsa- ja linnas kutsume seda linnamänguks.
Nii algas Keila matk ehk linnamäng. Mind pandi tööle kanuupunktis Harjumaa muuseumi kõrval.
Kanuupunktis pidid lapsed ühest punktist teise kanuuga sõudma Keila jões umbes 400m. Märkasin kohe, kuidas noored hundud ja hellakesed olid nii suure tahtmisega kanuuga sõita ja see oli küll põnev tegevus nendele. Mõtlesin, kui õnnelikud on meie gaidid ja skaudid Kanadas, kes on Kotkajärvel laagris käinud. Kotkajärve laagri ajal on võimalus peaaegu iga päev kanuuga sõita ja peale esimest laagrit on kõik meie noored mugavalt võimelised kanuutama.
Hundude ja hellakeste grupid tulid kontrollpunkti järjest terve hommikupooliku läbi. Mulle öeldi hommikul, et juhtidele, kes on matkapunktides tööl, pakutakse lõunasööki. Olin ilusas pargis Keila jõe kaldal, päikese all ja mõtlesin, kuidas tuuakse mulle midagi siin süüa? Arvasin, et keegi toob jalgsi mingid võileivad, aga siis miks lihtsalt ei antud meile võileibu matka alguses? Pruun paberkott lõunasöögiga oleks kergem ja vähem tööd kõigile.
Olin kanuupunktis skaudijuht Ryaniga ja ta ütles mulle, et nüüd on minu lõunasöögi aeg ja mul tuleb kõndida Harjumaa muuseumi poole, et sealt süüa saada. Jalutasin 10 minutit muuseumi poole ja nägin tuttavat nägu – gaidjuht Miia oli mind ootamas tema auto ees. Auto oli tagant lahti tehtud ja seal oli suures termoses soe boršisuppi! Supiga anti leiba, koort ja jogurtit magustoiduks. Pean ka ütlema, et borš oli jube maitsev ja keedetud koos sealihaga. Uskumatu! Olen mitu korda ise korraldanud metsa- ja linnamänge Kanadas ja kunagi ei ole pakkunud punkti juhtidele midagi süüa ega juua. Saada soe ja maitsev supp kohale toimetatud oli küll kena ja mitte nii nagu Kanadas. Ei tea, kuidas me Kanadas sellega hakkama saaks.
Pärast lõunat hakkasid kanuupunktist vanemad gaidi- ja skaudisalgad läbi tulema. Jälle huvitav märgata mulle oli skautide salk Narvast. Salgas räägiti omavahel vene keelt ja kui tuli aeg lühike kanuuõpetus teha, oli vaja nende poolt tõlki. Skautjuht Ryan, kellega olin punktis, oli Ameerikas sündinud ja 20+ aastat Eestis elanud ja ka ei rääkinud üldse vene keelt. Noor skauditüdruk võttis oma peale tõlkida kanuuõpetust teistele eesti keelest vene keelde ja kõik said ilusti ja sõbralikult hakkama. Matk lõppes täpselt kell 17.00 ja õnneks keegi ei kukkunud vette. Ja veel tähtsam – kellegi mobiil ka ei kukkunud vette!
Ma eriti ei tahtnud oma vormi peal talvejopet, soovisin marssida uhkelt vormis oma kaasmaalastega. Lahendasin probleemi: kandsin suusaaluskihti vormi all ja lootsin, et tuul ei puhu.
Pärast õhtusööki koolimajas oli juhtide koosolek ja lõke kooli spordisaalis. Lõkke kombed olid täpselt samad kui meil Kanadas, plaksutamine oli keelatud ning ainult hüüded ja hüüded niisamasuguste sõnadega kui meil Kanadas. Lõke tehti videoekraani abiga ja tule asemel oli elektrilatern. Lõkke alguses tuli videoekraanil esitlusslaid, kus ESŰ ja EGL tänasid laagri toetajad. Esitlussladis oli 10+ firma logod ja jälle leidsin seda ise väga erinevama kui siin Kanadas. Kanadas meil on palju suuremeelseid isiklikke toetajaid, aga ainult üks sponsor: Toronto Eesti Skaudisõprade Selts. Lõke lõppes hariliku sõprusringiga. Öörahu järgnes ja olen kindel, et kõik need teismelised koos koolimajas läksid rahulikult ja kohe magama.
Pühapäeva hommikul tuli see, mida ootasin terve nädalavahetuse: Jüripäeva paraad. Ilm oli natuke külm, umbes 8°C, aga palju päikest ja selge sinine taevas. Eesti gaididel on kenad keebid, mida nad kannavad õues külma ilma ürituste ajal ja mõnedel on ka EGL joped. Ma eriti ei tahtnud oma vormi peal talvejopet, soovisin marssida uhkelt vormis oma kaasmaalastega. Lahendasin probleemi: kandsin suusaaluskihti vormi all ja lootsin, et tuul ei puhu.
Paraad algas kohe trummimeeste järgi. Keila gaidide Krokodillid olid teejuhid ja peatasid autoliikluse, kui paraadist osavõtjad kõndisid üle tee. Ise mõtlesin – kui kurjad oleksid meiega Toronto linna autojuhid, kui hakkaksime Mount Pleasanti või Broadview tänaval marssima kas enne või pärast meie paraadi.
Keila autojuhid olid väga kenad ja ma ei kuulnud ühtegi autopasunat ega karjumist meile. Seda oleks küll võimatu teha Torontos.
Peaaegu neljasaja inimesega paraad marssis koos Keila koolimajast linnaväljakule Waldorfkool Läte ees. Marsi ajal kuulsin palju hüüdeid eriti Tallinna gaidide Panda salgast.
Varsti olid kõik skaudid ja gaidid ilusti rivis ja laagrijuht Meelis ütles avasõnad. Kohe märkasin, et paraadi alguses oli kaks asja puudumas. Esimene oli, et polnud jumalasõnaga palvet. Teine on hästi naljakas märgata: polnud mõttesilda kodumaale. Noh, muidugi, olemegi kodumaal!
Siis tuli tervitusi USA ja Kanada malevatest. Minult küsiti Kanada tervitusi lugeda ja arvan, et ainult sellepärast, et eestlased tahtsid kuulda Kanada tervitusi õige Kanada eesti aktsendiga ja ma tegin seda korralikult.
Paraadil anti välja auhinnad ja edutused täpselt nagu meil Kanadas.
Marssisime tagasi Keila koolimajja ja lapsed said vanematega kokku pärast kaht päeva sõpradega, et tagasi koju sõita. Bussitäis noori läks tagasi Tartusse.
Keila koolimaja ja linn olid perfektsed kohad Jüripäeva laagri pidamiseks. Laagri juhatus tegi suurepärase töö ja kõik oli nii tublisti organiseeritud.
Soovitan kõikidele teistele gaididele ja skautidele, kes elavad välismaal, kord teha Jüripäeva paraad ja laager kaasa Eestis.
