Mt. Pleasanti kalmistusel kohtuti keskpäeval Vana-Andrese koguduse liikmetega. Ennustatud suuremat sadu õnneks ei tulnud, kuigi vihmavarjudest oli kahtlemata kasu. Süntesaator, millel Liina Purje-Lepik koguduste ühislaule saatis sai kaetud suure golfiväljakutel tuntud laia sirmi hoidmisega.
Diakon Paju keskendus oma mõtiskluses meile antud aastatele, ka sellele, et me ei peaks maise elu kestel end võrdlema teistega. Võime olla teistest lühem, oli vaimuliku näide, aga see ei vähenda meid Jumala silmis. Saavutame oma eluteekondadel vägevaid asju just nagu need, kelle haudade ümber oldi kogunetud. Meie kohalolek kinnitab, et me pole neid unustanud, just nagu pärast meie eneste ilmaliku teekonna lõppu Taevariiki minnes ei unusta siis meid meie lähedased.
Teine teenistus toimus pärastlõunal Yorki kalmistul. Teel sinna kogeti lubatud paduvihma, mis õnneks vaibus kella kaheks, kui algas sellele kalmistule maetud omaste, sugulaste ja sõprade mälestamine. Paraku sadu oli selline, et elektroonikat ei riskeeritud välja võtta, Liina Purje-Lepik juhatas laulud <I>a cappela</I> sisse. Diakon Paju mõtisklus arvestas ajaliselt vihmaga, lühidalt keskendudes sellele elule, mis meile on kingitud ja mille eest oskame tänulikud olla. Arvestades kahtlemata ilmaennustusega oli mälestajaid tänavu vähem kui mullu, kuid siiski arvuliselt selliselt, et sai väärikalt ja tänus keskenduda neile, kes on meile eeskujuks tänagi.
