Kuigi tollal Briti impeeriumisse kuuluva dominiooni ajalugu pole sugugi nii vana kui Eesti oma, toimus sel ajavahemikul, millele Cadogan keskendub, poliitiliselt nii mõndagi, mida saaks kas kõrvutada või tõmmata paralleelühendust sama ajastu sündmustega teispool Atlandit.
Newfoundlandlased on olnud aastasadu looduse valitseda. Saar kannatab rajude, vihmade ja viletsa mullastiku all. Mereannid ja metsatööstus on olnud saare ainsateks elatus- ja sissetulekuallikateks. Agraartööstust pole pea olemas, rannarahvas elatus oma väikestest aiamaadest saadavast ja peamiselt kalapüügist. Newfoundlandi linlased, kes polnud tollal enamuses, sõltusid peaaegu täielikult importkaubast ja kalurite ning hülgeküttidega vahetuskaubandusest. Pealinnas, St. John's'is valitses merkantiilsüsteem, mis ajalooliselt on olnud alati kaupmehele kasuks ja kalurile, töölisele kahjuks.
Cadogan keskendub kahele rindele. Newfoundlandis tähendab mõiste front rannapiirkonda ning sealt merele minekut, aasta tähtsamaid tegevusi toimub märtsi- ja aprillikuus, kui hulgaliselt minnakse jääle hülgeid küttima. Rannarahvas sõltus täielikult aluste kaptenite otsustest ja laevaomanike kapriisidest. Hülgeid kütiti mitte ainult nende nahkade tõttu, vaid nende rasv oli oluline osa saare majandusest. Paljud kütid teenisid hooajal pea terve aasta elamise raha (kuigi oldi iseseisvad kalapüügi ja koduste aialappide tõttu, tuli neil siiski osta importkaupa, nagu soola ja vilja).
Sool oli oluline, kuna tursapüük oli teine oluline meretegevus. Tänu Labradori ja Golfi hoovuste ühinemiskohale Newfoundlandi lähistel olid saare mered kuni 1980ndate aastateni tulvil kalast, mida eksporditi Euroopasse pärast soolamist. Paraku on portugallaste, prantslaste, teiste rahvaste ülekalastamise tõttu Newfoundlandi tursavarud ohus olnud tänapäevani.
Cadogani esimene front või rinne ongi hülgeküttimine. Ning aastal 1914 toimus kaks suurt meretragöödiat, hülgelaevad „Newfoundland” ja „Southern Cross” pidid looduse raevuga võitlema. Esimeselt aluselt hukkus jää peal, kaugel laevast, 74 kütti, „tänu” laevaomaniku ja kapteni lühinägelikele ja majanduslikult tiivustatud otsustele. Teine laev hukkus kõikide pardalolijatega. St. John's'is tõusis rahva vastupanu kaupmeeste vastu ja William Coakeri juhtimisel alustati ametiühingute loomisega ning kaluritele, küttidele paremate töötingimuste ja palga nõudmistega.
Mõned kuud hiljem algas Euroopas maailmasõda. Briti impeeriumisse kuuluvate kalurite hulgas oli patriotismitunne tugev ning sellest tulenevalt suur tung sakslaste vastu võidelda. Loodi kuulus Newfoundlandi rügement, mis lõikas vapruse eest rindel (seekord sõjas) loorbereid, kuid kannatas suuri inimkaotusi (Briti) väejuhtide halbade otsuste tõttu. Sõda tõukas hülgeküttimise tragöödiad tagaplaanile.
Kuid Coaker, keda võiks pidada radikaaldemokraadiks, mitte sotsialistiks, kuigi ta võitles kalurite ja tööliste õiguste eest, ei andnud alla. Valitsused vahetusid sõja ajal, kaupmehed ja poliitikud said samas hangeldamiste ja sahkerdamiste kaudu suuri profiite, lihtsurelike elu aga läks aina hullemaks hinnatõusude ja monopolide tõttu.
Patriotism ja isalik riigivalitsemine tekitasid tõsiseid rahutusi. Kardeti Briti impeeriumiga ühenduse kaotamist ning Kanadaga liitumist. Bolševismi nähti kui suurimat ohtu, ning huvitavalt peeti Itaalia diktaator Mussolinist väga lugu eeskujuna – seda nii valitsuses kui ka opositsioonis. Tulemuseks oli, nagu Eestilgi aastal 1934, liberaalse demokraatia häving ja autoritaarse korra loomine, nii nagu Päts lõi vapside liikumise vastupanuks. (Ka Newfoundladis oli vapside taoline liikumine, vahe ehk selles, et seal domineerisid reamehed, mitte ohvitserid nagu Eestis, kuna kuulsa rügemendi ohvitserid olid pea kõik merkantiilklassist). Klassidevaheliseks võitluseks siiski ei läinud, kuid minevikuga kursis oleval lugejal pole raske võrdlusi leida.
Nagu ajalugu kinnitab, liitus Newfoundland Kanadaga pärast teist ilmasõda, seda rahvaküsitluse tulemusel. Lihtsalt ei olnud majanduslikult teist varianti. Briti impeerium oli sõjast räsitud ning ei suutnud vaest saare dominiooni enam toetada. Eestil ei olnud sellist referendumi valikut, maailma suurte juhtide kokkumängu tõttu jäi pisike riik Nõukogude Liidu anastada.
Cadogani raamat on äärmiselt loetav. Soovitan soojalt seda ajaloost huvitunutele. Et Newfoundlandis oli ka vaikiv ajastu, autoritaarvõim, lihtrahva ja pankurite, kaupmeeste vaheline vastuseis, on ehk mõnelegi üllatuseks. Ning et „njuufid” on ikka rõõmsad, reipad ja abivalmis inimesed, kinnitab seda, et võõrvõim ja kapitalismi, sõjamajanduse pahed ei suuda ühtegi positiivset rahvast põlvili suruda.
Tõnu Naelapea
