Kaija Saariaho neljas ooperiõhtu „Only the Sound Remains” koosneb kahest lühiooperist – „Always Strong” ja „Feather Mantle”, mis on Ezra Poundi tõlked kahest jaapani noh-näidendist. Lauldakse inglise keeles („Kauge armastus” oli prantsuskeelsel libretol). See viis enne etendust kavalehte sirvides mõtted soome ooperiklassikute Sallineni-Kokkoneni-Rautavaara jt juurde, kes 60ndatel võtsid eesmärgiks soomekeelsed soome heliloojate ooperid New York'i Metropolitan Opera'sse viia ja saada positiivseid arvustusi lausa „New York Times'i” esikülgedel. Legendaarse soome bassi Martti Talvela ja Soome riigi toel saigi see tollal utoopiline plaan teoks.
Esitasin mõttes endale küsimuse, mis keeles mõtleb soome helilooja Kaija Saariaho, kes on juba pikki aastaid Pariisis elanud. Võib-olla prantsuse keeles, kui meenutada, kui tundlikult ta prantsuse keele kõla nüansse oma „Kauges armastuses” on tajunud. Jahedas ooperimaja fuajees jalutades tundsin end äkki vanamoodsa kolkapatrioodina, kes nii eesti kui soome keelele igavikulist jätkumist loodab. Ja seda ka meie mõlema rahva geeniustelt ootab ja lausa nõuab. Minu jaoks tuli vastus mu pealtnäha mõttetule küsimusele ooperietendusse süvenedes. Ilmselt ei mõtlegi Saariaho oma muusikat luues kõnekeeles, vaid heliliste ja visuaalsete kujundite keeles. Seda saab „ette heita” isegi Sibeliusele, kes oli värvide suhtes niivõrd tundlik, et nõudis oma elutuppa helerohelisest marmorist kaminat, et see kõlaks talle nagu fa-noot!
Ühise nimekaare „Only the Sound Remains” alla viidud ooperiõhtu viis mind nagu ajakaugesse Müsteeriumide Villasse. Seegi kord oli peategelaseks ARMASTUS, mida varjuna saadab SURM nagu ooperis „Kauge armastus”. Esimeses loos viirastub preestri (bass-bariton Davone Tines) poolt läbiviidud palvemeditatsiooni ajal lahingus langenud sõjamehe vari, kes tunnistab, et ta on keisri kunagise parima sõbra, kuulsa sõjamehe Tsunemasa vaim. Mõne hetke pärast visuaalsus kaob ja edasi kuuleme vaid Tsunamusa häält – only the sound remains. Hääl (kontratenor Anthony Roth Costanzo) räägib, kuidas ta igatseb taga kunagisi õnnehetki. Lavastaja vihjab samas preestri ja Tsunamusa homoseksuaalsele armastusele. Kui Tsunamusa keha kujutis kaljukoopa seinale ilmus, viirastusid mulle kuldsed päiksekiired, mis tungisid läbi pimeduse ikka veel ekstaasis preestrini. Samasugused kiired nagu Gallen-Kallela maalil, kus Kullervo ema on oma poja tükkidest kokku pannud ja naise ekstaatiline pilk jälgib, kuidas Toonela pimedust läbistavate kuldsete kiirte ja hingelinnuna toimiva mesilase abil poisile hing sisse tuleb. See visioon anti mulle edasi puhtmuusikaliste vahendite abil – kandle, flöödi, löökpillide ja vokaalkvarteti müstilises kooskõlas. Kannel, see Väinämöise heliline metafoor, toimis nii võimsalt, et tõi mu vaimusilme ette Kalevala kangelased.
Teises loos „Feather Mantle” vilksatas mu vaimusilmas Hugo Simbergi maal „Haavatud ingel”. Ooperis leiab kalamees Hakuryo (Davone Tines) männipuu oksal rippuva Ingli sulgedest kuue ja tahab selle koju viia.Ingel (Anthony Roth Costanzo) halab ja palub tal oma sulgedest kehakate tagastada, sest ilma selleta on ta nagu haavatud ega suuda taevasse tõusta. Kalamees on nõus sulemantli tagastama, juhul kui Ingel talle tantsib. Sulekuues tantsiva (Nora Kimball-Mentzos) ja kontratenori häälega laulva Ingli ühine etteaste oli vapustav. Kalamees langes Ingli ette põlvili ning jälgis hämmeldunult ta lendu üle Fuji mäe taevastesse kõrgustesse. Maha jäi vaid Ingli hääle kauge kaja.
*
Ooperijärgsel hommikul tõttasin kohe Ateneumi, et etenduse ajal vaimusilmas vilksatanud maalid originaalis üle vaadata. Ma polnud neid maale oma paarkümmend aastat näinud ja istusin nüüd lummatult tükk aega neid silmitsedes. Vaevalt, et Kaija Saariaho oma helimüsteeriume luues neile maalidele mõtles. Mind aga pani lausa muigama, kuidas ma oma soome-ugri pükstest välja hüpata ei suuda.
„Helsingin Sanomatest” lugesin, et oma viienda ooperi kirjutab Kaija Saariaho Sofi Oksaneni libretole ja selle esietendust on oodata aastal 2020. Sain ka teada, et ooperi „Only the Sound Remains” meeskonnas oli ka Kanada Ooperikompanii tegelasi. Seda rahvusvaheliselt kirevat meeskonda ohjas ja dirigeeris võrratu Andre de Ridder.
Sirje Vihma-Normet