Telli Menüü

Kaks meeldejäävat muusikasündmust septembrikuises San Franciscos


San Francisco eestlastel oli septembrikuus kaks imelist võimalust näha-kuulda Eestist kohaletulnud muusikute esinemist. Ameerika Ühendriikides gastroleerisid Vanemuise teater ja noortekoor Vox Populi.
Vanemuise väike trupp jõudis kahe nädala jooksul seitse kontserti anda Washingtonis, Atlantas, San Franciscos, Portlandis, Seattle'is ja New Yorgis. Vox Populi oli enne meieni jõudmist esinenud kahes linnas Marylandis, aga ka New Yorgis ja Seattle'is. Mõlemad kontserdielamused said teoks tänu Eesti Kultuuriministeeriumi toetusele. Kontserdid toimusid San Francisco Läti Majas, mida siinsed eestlased juba pooleldi omaks peavad, kuna koguneme siia lätlaste lahkel loal ikka ja jälle, olgu see siis jõululaat, jõulupidu või kontserdid ja etendused.

Vanemuise teatri solistid Merle Jalakas ja Jaan-Willem Sibul esitasid katkeid erinevatest lavastustest. Juuresoleval fotol on stseen Evald Aava Vikerlastest - foto: Mariet Mentaal (2015)

Vanemuise külaskäigu ajal said oma rollid ka kohalolnud lapsed. Pildil stseen Gustav Ernesaksa „Tormide rannast“ - foto: Rommi Linnik (2015)
11. septembril, otse Arvo Pärdi juubelipäeval, nautisime lastele mõeldud Vanemuise teatri kontsert-etendust “Appi, ooper!?”, mis täiskasvanutelegi hulgaliselt infot jagas. Kaasahaaravasse etendusse oli põimitud hulgaliselt infot meie ooperi ajaloost, heliloojatest ja kuulsatest solistidest. Mitmetele meist tuli üllatusena, et paljukuuldud viisikatke, mis Vanemuises teatrikülastajaid saali kutsub, pärineb eesti esimesest rahvusooperist. Vanemuine on Eestis ainulaadne, sest ainult siin töötavad kõrvuti kolm žanri: sõnalavastus, ballett ja erinevad muusikalavastused. 1935. aastal tuli Vanemuises lavale Evald Aava “Vikerlased”, eesti esimene rahvuslik ooper. Nagu lubatud, said vaatajad aimu ka teatritegemise nippidest: mis on grimm ja kuidas seda tehakse, kes on suflöör ning kus ja kuidas ta oma tööd teeb. Gustav Ernesaksa kui heliloojat ja armastatud dirigenti laulupidudel tunnevad meist kõik, kuid sugugi sama hästi ei tunta tema ooperiloomingut. Maestro tuntuim ooper on “Tormide rand” (1949), milles populaarne kõrtsistseen. Kuidas aga kõrtsistseen kahe näitlejaga maha pidada? Lapsed appi! Nii lustisid lapsed näitlejatena laval habemike merekarudena ja kaunite neidudena ooperites “Tormide rand” ja “Cyrano de Bergerac”. Ei puudunud ka nö suure ringi küsimused, mille eest auhindu jagati. Pärast väikest vaheaega tuli aga tõeline maiuspala – kontsertkava solistide Merle Jalaka ja Jaan-Willem Sibula esituses.

Imelise kontserdielamuse pakkus noortekoor „Vox Populi“ - foto: Don Bartling (2015)
26. septembril tähistasime helilooja Veljo Tormise juubelit koos noortekooriga Vox Populi. Kui nad sama kava “Meditatsioonid Tormisega” heliloojale endale esitasid ja talle “Ta elagu!” laulsid, ütles Tormis, et elab nii kaua, kui lauldakse tema laule.

Kas olete olnud kontserdil, kus teid alustuseks hoiatatakse, et see on nagu lennusõit – alguses ja lõpus tuleb ohutuse mõttes paigal istuda, vahepeal võib lapsed lahti lasta ja ise ka liikuda, kui vaja. Jõudsin veel mõelda, et kas tõesti tuleb nüüd piin nagu Euroopast Californiasse lennates, kui tundub, et kell on seisma jäänud ja see lend (loe: kannatus) ei lõpe iialgi. Samal ajal täitus saal loitsude, sahinate, vurinate, kraaksatuste ja lauluga – lauluga, mis kandis koju Eesti vihmamärga metsa ja tuulisele rannale, lauluga, mis viis vanaema tagakambrisse, lauluga, mis meenutas lapsepõlve laulutunde. Olime ennegi kuulnud mainitavat, et Läti Maja saalil on hea akustika, sel õhtul tundus see lausa ebamaine olevat, muusika tundus nagu igast ilmakaarest kokku tulvavat. Paljud pered olid kontserdile tulnud koos lastega, nii et San Francisco Läti Maja oli enne kontserdi algust täis laste kilkeid ja jooksumüdinat, aga kogu see jooksev laste seltskond oli vakatanud ning jälgis huviga nende ees, taga ja ümber toimuvat ning kuulas nende vanematele tuttavaid lauluviise nagu “Juba linnukesed” ja “Sõit-sõit sõtsele”. Nii voogasid loitsud ja muusika tund aega järjest meie ümber ja üle ning jäid ka peale kontserdi lõppu meisse kõlama.

Lavastaja Anne Türnpu räägib, et kuna koori oli juba korduvalt Ameerika Ühendriikidesse kutsutud, asusid nad paar aastat tagasi koos dirigent Janne Fridolini ja lavastaja Eva Klemetsiga kava kokku panema ja jõudsidki selleni, mida nüüd näha-kuulda saime: mitmetele põlvkondadele tuntud lastelaulud, regilaulud, mida lauldud mitu tuhat aastat ning nn onomatopoeetilised laulud ehk loodushääli kirjeldavad-jäljendavad laulud. Selle seletab Anne pikemalt lahti: “Kirjanik Ain Kaalep on öelnud, et eesti keele omapära seisneb onomatopoeetiliste e loodushääli jäljendavate sõnade rohkuses (tilisema, krääksahtama, vidin, vulin, prõmmima jne). Neid sõnu tuleb kogu aeg juurde ja tagatipuks võib iga eesti keele kõneleja avastada end kasutamast uut enda väljamõeldud onomatopoeetilist sõna. Nii valisimegi kooriteosed, mis nii muusikaliselt kui ka häälikuliselt väljendavad/kirjeldavad/joonistavad loodusjõude: vihma, tuult, külma jne.”

Lustlik „Cyrano de Bergerac“ Merle Jalaka ja Jaan-Willem Sibula esituses - foto: Rommi Linnik (2015)
Nõnda käidi kontserdiga läbi neli aastaaega, mida pikemat aega Californias elanud inimene kahjuks enam hästi ei adu, ning mitme inimpõlve elu. Taustal libises aeglaselt mööda Eesti mets – loodusfotograaf Rein Arjukese mõtlikest panoraamfotodest kokku monteeritud pannoo. Olen Annega vägagi nõus, et meie jaoks ei ole mets monotoonne. “Oleme ju üks Euroopa vanimaid paikseid rahvaid ja aina vaadates üht ja sama maastikku, oleme ehk õppinud nägema vähimaidki muutusi selles,” räägib Anne.

Eestimaised looduspildid, liikumine – on hetki, mil koor laulab istudes ja isegi lamades – valguse ja pimeduse vaheldumine, sahinad ja vurinad on kokku põimitud Tiibeti mantratega, mida lausub mantrate tundja ja loitsude lausuja Liina Jaska. “Tunneme, et nende lõpututes kordustes, häälikute kokkukõlksumises, usus sõna ja hääliku mõjusse ja jõusse on palju sarnast eesti regilaulude, lastelaulude ja ka Veljo Tormise heliteostega. Niikaua, kui elavad need mantrad, elab Tiibeti rahvas, usume ka, et niikaua kui elavad eesti rahvalaulud, elab meie rahvas,” ütleb Anne.

Lugesin hiljuti Jaan Kaplinski “Kevad kahel rannikul ehk tundeline teekond Ameerikasse”, kus autor väidab, et kõik eestlaste tehtu ei ole Eesti kultuur ning jätkab: “Sedavastu aga Veljo Tormise muusika, millel on oma koht maailmakultuuris, on midagi, mida ei oleks saand kirjutada keegi teine kuskil mujal.” See üdini eesti hõng on selles laulus tõesti olemas ja mina isiklikult jään koorile alatiseks tänu võlgu selle eest, et nad minu ei-tea-isegi-kust pärit väikese Tormise-hirmu peletasid. Kohalik eestlaskond on Vox Populi koorile südamest tänulik imelise kontserdielamuse eest.

 

 

 

Leelo Kask

Loe edasi