Öösel ma ju teda kuulsin; see oli kergesti äratuntava uhhuude sarjaga Barred Owl. Saaremaal ka muudkui uhhuu-tab. Õhtuhämaruses ja siis jälle varahommikul. Naljatasin lastega, et äkki on see omapärane öökull, kes magab kogemata öise jahiaja maha. Küll otsisin internetist Eestis elavate kakude häälitsusi, kuid ükski ei klappinud kuulduga. Ühel lõkkeõhtul teatas kohalik hõimlane: “See on ju metstuvi“. Pettumus seepeale oli tohutult suur. Kakk on ju kordades uhkem tegelane kui tuvi. Vaat, millised ülbed eelarvamused! Ometi haistsin hiljaaegu ülekohut naabri-Juta sildistamises: “Need on pajud, need on halvad puud, tuleb maha võtta”. Halvad puud, mis mõttes? Olen just üht pajuvõsatukka igal sügisel imetlenud. Nii saledad ja erilise värvuse ning leheloopimisloomuga. Mina pole jälle saart eriti lugupeetud puuks kunagi pidanud, kuid annan aru, et temalgi on oma koht ja võlu siin ilmas.
Teist masti tuvilastest meenusid Toronto kodutänava sümpaatsed beežid kudrutavad turteltuvid (Mourning doves). Neid ei pane ju ühte patta linnastunud hallide tuvidega. Kaelustuvi ehk metstuvi ehk MEIGAS on küll hallikas-roosakas, aga suurem ja kergesti eristuva valge kolmnurgaga külgkaelal. Ka tunduvalt arema loomuga, väidab loodusfotograaf Remo Savisaar. Common Wood Pigeon ehitab oma pesa meelsasti kuuse tüve najale; sealt ka rahvanimi kuusetuvi. Mina kuulsingi kuusikust nii selgelt pikka uh-huu-huutamist, mille peale nüüd tundub omal kohal ka nimetus kuutaja. Selgus, et Eesti kakud ei häälitse niivõrd väljavenitatud uhhuude keeles, kui kileda krääksu või üksiku ulunoodiga.
Olen täheldanud, et väikelinnud käituvad praegu uljalt. Ju on see kuidagi seotud rändepalavikuga või pesakonna suureks sirgumisega (vabaduselaks?). Olin vaevu Väikese väina tammi ületanud, kui üles-alla looklev linnuparv lendas otse auto eest läbi. Tahavaatepeeglist nägin, et üks hele kohev tupsuke jäi teele lebama. Õudne tunne, aga see oli täiesti vältimatu. Möödunud suve lõppedes märkasin maal tihti elutuid väikelinde tee ääres. Uurides selgus, et pea kõik olid löögi saanud metsvindid. Tegelikult on auto alla jäänud loomad suurepärased õppevahendid, kui nad on veel suht ühes tükis ja nende vaatamine ei tekita liiklusohtlikku olukorda. Üldjuhul kahjuks ei viitsi lihtsalt seisma jääda…
Esimesel hommikul taas linnainimestena sõitsime oma hoovilt aeglaselt tänavale, kui tundsin, et auto imelikult loksus. Teadsin, et selles kohas asfaldiauku pole. Peeglist nägin väikest pruuni kogu keset teed ja silmapettena tunduvat karvadeta saba paar korda edasi-tagasi lehvimas. Oh õudust! Kuidas sai sellises kohas vaevu liikudes selline asi toimuda? Pöörasin ümber, sõitsin tagasi. Rott. Ja minu hukatud. Pani mõtlema meie kandi nähtamatule elule. Kaassõitjad tahtsid lähemalt vaadata, nõuti minupoolset vabanduse palumist ja pealepuhumist, nagu “aiade” puhul ikka. “Musi ka” ei tulnud seekord kõne alla.
Auto pakiruumist tuli juba ammu õunte magusat tasase huku lõhna, mis täitis kogu salongi. Kukkumisplekkidega valged klaarid. Nende eluiga ei ole ka tea mis pikk. Mina ei usu halbadesse ennetesse, küll aga naudin väikseid imesid, nagu pirakas ämblikuvõrk, mille avastasin samal hetkel laiumas üle minu kõrvalistme. Saarelt kaasa tulnud reisija istus võrgu keskel ja ootas. Eile oli siin 3 kärbest, kes mandrilesõidu meiega ette võtsid, kuid nemad olid jäljetult kadunud. Vist neelas neid linna rahutu neel. Ega ämblikulgi enam muud pääsu polnud. Head teed.
Riina Kindlam
