Kui pärast sõja puhkemist hakati lennueskadrilli mehi Venemaale evakueerima, otsustas enamik lendureid metsa minna. Kokku põgenes 43 meest, Venemaale läks vaid kaheksa ohvitseri. Lendurid osalesid Eestimaa vabastamislahingutes ja Nõukogude armee lahkumise järel hakkasid kohe otsima võimalust Eesti lennuüksuste loomiseks. Sellele aitas kaasa baltisakslane Gerhard Buschmann, kes oli enne sõda olnud Eesti Aeroklubi puri-mootorlendur. Seda üksust nimetati tema nime järgi – Sonderstaffel Buschmann ja see paiknes Tallinnas Ülemiste lennuväljal. Sellest ajast on Alakülal palju põnevat meenutada – toimusid luurelennud Soome lahe kohal, vahest tuli kohtuda ka vastase hävitajatega.
Eesti lendurite huvi lennuüksuses teenimise vastu oli suur. Üksuse võitlusvõime tõstmiseks viidi kogu aeg läbi mitmesugust väljaõpet. Eesti lennuväelaste tase oli tõesti kõrge ja nad viisid läbi keerulisi operatsioone. 1944. a, kui algas vene vägede pealetung, nõudsid eesti sõjaväelased (nende seas ka lendurid), et neil võimaldataks võidelda Eesti piiril, otseselt kodumaa kaitsel. Eestlaste käsutuses oli juba 150 lennukit, üksuse kooseisus oli koos tehnilise ja muu teenindava personaliga kokku 800 meest. Nende meeste kangelastegudest on kirjutanud leitnant Remi Milk Stockholmi „Eesti Päevalehes” loo „Möödus 50 aastat Eesti lennuväe asutamisest”. Kaljo Alaküla sõnul oli 1944. aasta lõpupoole igale normaalsele inimesele selge, et sakslased on selle sõja kaotanud. „Kolmas eskadrill sõdis aga ikka omasoodu edasi,” meenutab Alaküla. „Sõdis nii palju, kui kütust ja tsementi, täpsemalt tsementpomme jätkus. Noorte inimeste asi – pidasime ka väikese peo maha. Käisime Sompa mõisas tantsimas.”
Üpris pea muutus olukord traagiliseks. Nõukogude sõjaväe sissetungi järel oli 3. eskadrill sunnitud redutama Lätis. Nüüd olid nad vaid ilma kodumaata palgasoldatid, tuju polnud ollagi.Varsti tuli käsk lennata Liibavisse. Sealt edasi Saksamaale. Sakslased lennutasid eestlasi ühest linnast teise, ka Taanis käidi ära. Kõik see lõppes Tšehhimaal, kus eesti lenduritest said sõjavangid. Tänu nutikale plaanile, pääseti sealt eluga tulema ja jõuti läbi Venemaa Eestisse. Noored mehed jätkasid Eestis oma poolelijäänud õpinguid. Kaljo Alaküla astus konservatooriumisse laulmist õppima, hiljem läks nii öelda Tursaakadeemiasse ehk Tallinna Merekalanduse Tehnikumi. 1949. aastal sai temast Tallinna Kalakombinaadi insener. Lõpuks ometi oli võimalik oma elu elama hakata – abielluda ja oma kodu luua. Aga saatus tegi järjekordse vingerpussi – sedapuhku negatiivses suunas ja Alakülal tuli viis aastat veeta Vorkuta vangilaagris. Tagasi Eestisse saadi alles pärast Stalini surma.
Mälestusteraamatu eessõnas kirjutab nüüdseks 90-aastane Kaljo Alaküla: „Selle raamatu sündi innustasid sõbrad, kellega koos nühkisime koolipinki, /…/relvavennad omakaitsest, lennukoolist, 3. eskadrillist, õhutõrje raskesuurtükiväest ja 20. diviisist. Samuti saatusekaaslased sõjavangist, Siberi sunnitöölaagritest ja sõjajärgsest elust.” Ja jätkab samas: „Teadagi ei võinud ma meie „kalli Joosepi” (Stalini) valitsemise ajal selle loo kirjapanemisele mitte mõeldagi. Seda kirjatööd oleks paremal juhul kvalifitseeritud puhtsüdamlikuks ülestunnistuseks, koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega, mida mõõdeti 25+5 aastase sunnitööga.”
Meie kõikide õnneks on hea sulega Kaljo Alaküla oma mälestusteraamatu kaante vahele saanud. Seda on niivõrd põnev lugeda nagu oleks see mingi seiklusfilmi stsenaarium. Seda tunnet aitab kinnitada haruldane fotomaterjal ja detailideni täpsed olude kirjeldused. Läbi isikliku elusaatuse on Alaküla suutnud luua suurejoonelise panoraami eesti lendurite vägitegudest, mis lõppesid Saksamaa kaotusega Teises maailmasõjas.See on hindamatu lugemismaterjal neile, keda huvitab Eesti riigi ja eestlastest sõjameeste ajalugu.
Sirje Vihma-Normet
