Pillide imetlemisse süüvides leidsin klaverite seast ka tõelise pärli, mida ihaldaksid endale kõikide maade klaverimuuseumid. Minu ees seisis klaver, millel on mänginud Ferenc Liszt ise ja millele on legendaarne pianist ka oma autogrammi jäädvustanud. Revolutsiooni laastamiste eest Peterburist Eestisse toimetatud klaver kuulub praegu muusikamuuseumile. Niisuguse klaveri ees seistes hakkab ilmselt igal pianistil süda erutusest puperdama. Liszti klaveri juures tabasin end mõttelt, et sel õhtul kohtuvad vaimus soomeugri kultuuriruumi pianismi kaks tippude tippu – Liszt ja Bruno Luki koolkonna „kroonijuveel” Kalle Randalu. Meeletu publikuhuvi oli ilmselt sama kõrges kraadis, kui Liszt omal ajal kontserte andis. Väliselt on vahe vaid selles, et Riiast Tartu kaudu Peterburi tuli Lisztil oma magamiseks kohandatud tõllas logistada nädalaid, maestro Randalu saabus Saksamaalt kohale vaid mõne tunniga.
Kalle Randalu juubelikontsert oli parimas mõttes klassikaline – kõlasid Beethoveni Fantaasia ja Brahmsi 2. klaverikontsert, lisapalaks Lepo Sumera Pala aastast 1981. Beethoveni Fantaasias tegi kaasa Eesti Filharmoonia kammerkoor. Randalu ja Järvi haruldast koosmusitseerimist nautides meenusid aastatetagused sündmused – see, kui tormiliselt tervitati Kalle Randalut Tšaikovski konkursi laureaaditiitli ja Müncheni konkursi esikoha võitmise puhul. Meenusid Peeter Lilje käe all ettekandele tulnud Tšaikovski ja Mozarti klaverikontserdid, kui saalis istus veel ka professor Bruno Lukk. Kalle Randalu kontsertidele joosti lausa tormi. Nõukogude ajal polnud meil ei Klaverifestivali ega ka võimalust Eestisse maailmakuulsaid interpreete tuua. Eesti muusikaelu ilmestasid meie endi muusikud ja tegid seda väga kõrgel tasemel. Just muusikud aitasid meil okupatsioonimasenduses vaimselt ellu jääda. Tõnu Kaljuste kammerkoor, Andres Mustoneni ansambel Hortus Musicus, Rahvusmeeskoor RAM, klaveriduo Anna Klas-Bruno Lukk jt kogusid tuntust ka üle kogu N.Liidu. Nüüd teevad eesti muusikud juba terves maailmas ilma – eks neid GRAMMY-auhindu tule meile tulevikus kindlasti veelgi.
„Klaverikunst on alati olnud kõrgemate vaimsete väärtuste kandja,” ütleb Klaverifestivali kunstiline juht Lauri Väinmaa. „Kui rääkida pianistlikest ideaalidest, millele panid aluse suured romantikud Liszt ja Chopin ja mis arenesid edasi pianismi kuldajastul 19. saj lõpus ning 20. saj alguses, siis on suur hulk neist väärtustest tolmukorra alla vajunud ja unustatud. Vanadelt lindistustelt kostab väärtusi, mida tänapäeval vähesed suudavad ja soovivad kultiveerida.”
Selle peale võiks öelda, et eesti pianism kuulub kindlalt selle vähese, kõrgelt kultiveeritud maailma eliidi hulka. Mõelda vaid, kui huvitavaid ja eriilmelisi pianiste meil on. Kalle Randalu kõrval Ivari Ilja, Peep Lassmann, Toivo Nahkur, Rein Rannap, Tanel Joamets, Mihkel Poll, Sten Heinoja, 8-liikmeline klaveriorkester, klaveriduo Nataly Sakkos-Toivo Peäske ja paljud teised. Klassikaline muusika ja üldse muusika on Eestis popp ja rahvusvahelises plaanis ka Eesti visiitkaart.
Pärast kontserti võtsin Kalle Randalu plaadile Kalle ning Neeme Järvi autogrammid. Järvi ütles autogrammi kirjutades, et Kalle sündis sel aastal, kui tema esimest korda ERSO ees seisis – seega 60 aastat tagasi. Sel aastal tähistab Neeme Järvi oma 80.a juubelit, nii saame lihtsa arvutusega teada, et Järvi esines koos ERSOga esimest korda, kui ta oli vaid 20-aastane! Seda rekordit on vist küll võimatu ületada!
Autogrammid käes, jalutasin läbi fuajee Liszti klaveri juurde, peatusin hetke ja mõtlesin, et võib-olla leiab keegi aastasadade pärast kusagilt tolmukihi alt selle Randalu ja Järvi autogrammidega heliplaadi. Ja võib-olla tekitab plaat leidjas sama erutavat vastukaja kui minus Ferenc Liszti autogrammiga klaverit imetledes.
Sirje Vihma-Normet
