Ei usu, et inimkond on markantselt targem kui muinaskreeklaste aegu. Neil vaid puudus tehnolooogia, mida loendamatute sajandite jooksul on arendatud. Võib vaielda, et inimkond on isegi lollim, usaldades nii AI-d (kunstlikku intelligentsi) kui arvutitehnoloogiat nagu väike laps õpetajat, täiskasvanut. Isegi kui õppekava on ideoloogiaga põimitud – mida ta paraku Läänes on enam ja enam, pole vaja mainidagi, mida totalitaarriikides tehakse. Või valija, kes usaldab valitud rahvaesindajaid, kes nagu päevikus kaugelt liigtihti esile toodud, on lubadustemurdjad, demokraatia eirajad, enesekesksed võimuahned ladvikusse kuuluvad.
Mida toob süsiniku tootmise vähendamise eesmärgil sätestatud riiklik lõiv? Süsiniku roll lämmastiku tekkimises, sellest järgneva ilmastiku muutusi on teaduslikult kinnitatud. Süsiniku erivormid tekitavad samuti ka tahma ja vingu, ohustades inimelu.
Küsimus aga on – kas dollarite viskamine selle vähendamiseks on vastuseks? Ning kuidas seda teha? Eriti kui suur osa lõivust läheb bürokraatia majandamisele? Näitena, autode heitgaasid on suureks mureks. Nime järgi maksustab riik bensiini rängalt, selleks et korvata keskkondlikke muresid ja et hoida meie suuremaid magistraale, teid korras. Aga võta näpust. Linna- ja maanteed on auklikud, lõhuvad autosid. Neid ei parandata. Suurem osa lõivust läheb liberaalide lemmikprogramme toetama või kõrge palgaga bürokraatide, poliitikute taskusse. Mitte sinna, kuhu peaks.
Justin Trudeau valitsus, teades, et paljud muretsevad asjade üle, millest nad väga vähe teavad, otsustaski süsinikumaksu kasuks. Kuhu need rahad aga lähevad? Ajalugu on kinnitanud, et isegi kõrged maksud ei suuda mõne inimese käitumist, tegevust muuta. Ikka suitsetab, trimpab, sõidab autoga.
Meie igapäevane leib, värske aed-, puuvili, kõik toit õieti, jõuab lauale tänu veoautodele, rongidele, mis maalt linna veavad eluks vajalikku. Jubagi kõrged toiduhinnad tõusevad kahtlemata selle aktsiisi tõttu. Palgad aga mitte. Ei mingigi lubatud tulumaksuhüvis vähenda realiteeti, et keskklass ägab kõrgete hindade, stagneerunud palkade ja kasvavate kulude koormuse all. Maja tuleb ju talvel kütta, kaminasse tule ehitamine ei tee seda ju. Sellega peavad ettevõtted samuti arvestama. Mis tähendab, et riigi poolt nõutud ekstrakulutused jätavad igas elutegevuse valdkonnas jälje. Ning mitte hea.
Oleks, et Trudeau’l oleks paigas realistlik, mõistlik programm, millega suunata sunduslikult kodanikult kraabitud kopikad tuleviku huvides, saaks kuidagi aru. Ent ei ole. Ning kui Hiina reostab oma majandusliku tegevusega atmosfääri, siis miljard pluss rahvastikuga riigi keskkonnavastast tegevust ei korva sugugi Vahtralehemaa ideaalid, (kus möödunud laupäevase ÜRO andmebaasi arvamuse järgi elab 37,195,674, oi kui täpne!) inimest. Riik, maismaapindalalt maailma neljas, on nii suur, et peab ju autoga, lennukiga, rongiga liikuma. Nii heitgaasidele lisades.
Trudeau lubadus maksukrediitide kaudu vähendada majanduslikku põntsu on tühine. Kõrgemad toiduhinnad, kodu- ja autokütuse kulude tõusu see ei korva. Ja ikka ei saa aru, kuidas lõiv on keskkonnale kasulik. Ainult bürokraatidele ja riigikassale. Kuna nii Ottawa ja Ontario saavad oma osa marihuaana müügituludest.
Viimane on kahtlemata kanepi legaliseerimise taga. Teiseks aprillinaljaks oli Ontarios kannabisepoodide avamine, juba varem sai interneti kaudu uimastit osta. Pikalt sellele teemale ei soovi keskenduda. Kui selle pruukimine on tervisehäirete, eriti vaimsete (!) leevendamise huvides kasulik, jätaks selle arstide, mitte riigi otsustada. Kuna, teadagi, kanepikaif viib paljusid teisi ebaseaduslikke, hullemaid-kangemaid drooge tarvitama. Kas viina ja tubaka sõltlusest tulenevatest probleemidest pole õpitud? Seaduslikult saadaval, aga järelmõjud riigile tohutuks kuluks, tervishoiu mõistes.
Kolmas aprillinali oli TTC, Toronto ühistranspordipileti hinnatõus. Küll väike, aga sellele, kes igal päeval vajab nii liikuda (samas mitte oma autoga, kui ongi olemas, heitgaaside muredele lisamata), on see jälle ekstra kulu. Lõpmatult selliseid hinnatõuse, lõive ei saa maksta, eriti kui teame, et palgad ei tõuse, investeeringud ei too sissetulekut, elu jubagi hirmkallis.
Viimane nöök aprilli tulekuga on see, et kuu lõpuks olgu tulumaksud makstud! Et liberaalid saaksid laristada. Luuletaja Geoffrey Chaucer tervitas Canterbury Tales avareas aprilli pehmeid vihmu, teades et loodus tärkab taas ellu. T.S. Eliot, luuletades peaaegu viis ja pool sajandit hiljem aga pidas aprilli aasta halastamatuks kuuks The Waste Land avareas. Tänavu, eriti, on viimasel tuline õigus.
Tõnu Naelapea, Toronto
