Telli Menüü

Kanada päevik – Eetika-optika


Huvitav. Enne möödunud aasta viimast päevikut polnud kaua olnud vajadust Aga Khanile tähelepanu suunata. Tänu peaminister Justin Trudeaule aga on nüüd taas põhjus. Trudeau on hiljuti, õigustatult, saanud sarjata, et ta „müüb mõju". Tema juurde pääseb kallimaksulise piletiga tuluõhtutel, ja kes ei kahtleks, et liberaale toetav ärimees ei arvaks, et tšekiga kaasneb ka kõrva püüdmine, võimalus mõjutada poliitikute otsuseid. Nii on ju alati olnud, nii on ka kaua nimetatud poliitikat mustaks mänguks. Korrumpeerimine toimub tahes-tahtmata, esita missugust kaitset soovid.

Põhja-Ameerika poliitikas on levinud optika mõiste. Et kuidas paistab otsus teiste silmadele. Vihje optilistele petetele, illusioonidele, mida valija ehk ei märka. Ning kui Kanadas avastati, et peaminister pärast salvestatud, mitte otse-eetrise saadetud uusaasta-tervitust veetis perega aastavahetuse Aga Khani Bahama erasaarel, siis algas järjekordne seletuste nõudmine. Mis on vastaspoliitikute kohustus, valijale aga oluline teada.
Prince Shah Karim Al Hussaini, Aga Khan IV - www.wikipedia.org (2014)

Aga Khan on usulahujuht, maailma rikkamate meeste, kes on rojalistid ehk kuninglike õigustega, hulka kuuluv. Forbes hindab ta varandust enam kui 800 miljoni euro suuruseks. Rojalist on õige termin, kuna nagu kuninganna Elizabeth II on Aga Khan pärinud oma trooni. Ta on 49-s Imaam, kes juhib 15 miljonit nö Ismaili moslemit. Täpsemalt imamiite ehk imaami šiiite. Kes omakorda on raksus islamiusuliste enamikuga, sunniitidega. Praegune ISIS ja terrorirünnakud on tõusnud sellest ajaloolisest konfliktist.

Usulahujuht, teadagi, ei suuda järglasi suunata muus kui sõnas. Teod on nende teha, ekstremistid on kinnituseks. Ka kristlaste hulgas. Kahtlane näiteks, kas paavsti võtab iga katoliiklane kuulda. Või Canterbury peapiiskoppi iga protestant. Kuidas muidu seletada Iirimaa sajanditepikkust ususõda. Vara poolest on aga Aga Khan eliitkuju sellise rikkusega, mida ristiusus on kirikutel, mitte usujuhil. Oluline vahe.

Tema kaitsjad vihjavad ta filantroopiale, heldele heategevusele, eriti Inglismaal, mille kodanik Aga Khan on. Eks moslemiusku maadel ole ohtlikum elada –aga ka Inglismaal hiljuti. Aastate eest valis Aga Khan oma koduks Prantsusmaa, kus – ennäe – nüüd ka islami terroristid tegutsevad. Eks Bahama saar ole turvalisem, eriti kui oled ainuomanik.

Trudeau isa oli Aga Khani hea tuttav. Trudeau noorem väidab sama. Ent isegi heategeva usujuhi sõna võetakse tõsiselt ning optiliselt on peaministril tema külalislahkuse vastu võtmine, pealegi salaja, riigile teatamata, kus ta aastavahetusel viibib, enam kui kahtlane.

Konservatiivide parteijuhi kandidaat Andre Scheer reageeris ilmselt üle, kui nõudis eetikakomisjoni arvamust Trudeau salapeesitamisele Kariibides. Aga selline on poliitika, kiiresti nõutakse seletust ja antud juhul on Trudeau, kelle populaarsus on langemas, vastuse võlgu. Mitte sellise, kus ta vastukaja aimates teatab, et veedab uuel aastal rohkem aega Kanada lääneprovintsides. Teadagi mitte Torontos ja Atlandi ookeani äärsetes provintsides, kus ta võitis, uskumatult, iga mandaadi föderaalselt. Kuna seal ei pea valijat rahustama, eks?

Mängib ka rolli, et enamusvalitus alati loodab, et nende patud unustatakse enne valimisi. Ning et konservatiividel pole tõsiseltvõetavat juhikandidaati. Neil on vaid küünlakuu lõpuni aega kandideerida, vist väärikat vastast enese imagosse kiindunud Trudeau'le ei leita.

Kõike ei saa pelgalt poliitika ja seda osavalt viljelevate kraesse asetada. Kanadas on paraku olemas süsteem, mis lubab sellist käitumist. Bürokraadid peavad olema head, et vältida ekstsesse. Sellised nagu Kevin Page, kellest mullu sai kirjutatud, eriti ta rollist Harperi ajastul eetiliselt eelarvest kinni pidamisel. Mida Trudeau valitsus ei suuda läbi viia, juba on ennustatud, et 20 aasta pärast on riigivõlg vähemalt triljon dollarit. (See on 1, millele järgneb 18 nulli, miljardi 2. aste.)

Konteksti tuleks ehk ka asetada esmaspäeval Metros ilmunud intervjuu Barbara Grayga, Toronto uue liiklusdirektoriga. Teadagi on see suurlinna peamiseid muresid. Gray viimane töökoht oli Seattle'is, märksa väiksemas linnas, kus puudus riiklik vahelesegamine, mis siin igapäevane. Gray tunnistab, et siinne bürokraatia – et nii mitmel eri tasandil majandatakse, korraldatakse olulist nagu ühistransporti, tervishoidu, haridust – et see on ehk ta suurim väljakutse. Teisisõnu, Kanada eelis on samuti suureks miinuseks. Gray on optimist, mida tuleb kiita, aga teadagi on Torontos luhta läinud nii mõnegi paljulubava plaani läbiviimine transpordi ja liikluse küsimusi vaagides.

Aga Khani heategevus aita ühtegi riiki, vaid üksikuid, teadaolevalt aga otseselt mitte poliitikuid. Ent Trudeau salatsemine on kahtlustäratav. Ja väärib avalikku vastust. Samuti ka süüdistustele, et ta mõju müüb ärimeestele, vajab tähelepanu, konkreetselt kinnitades, et pole nii. Ontario liberaalist peaminister Kathleen Wynne tegi kannapöörde, pärast seda, kui sama süüdistus esitati temale ja ta parteile. Miks? Optika. Või nagu oleks õigem, eetika-optika. Näiliselt eetiline.

Lõpetaks ajaloolise faktiga, mida ehk noor Trudeau ei tea. Enne ta sündi oli Aga Khan, noore mehena (pärast vanaisalt koha pärimist 20aastaselt) Pariisi kuulsamaid kujusid kuuekümnendatel aastatel. Vabaarmastuse ajastul, narkootikumite nautimise taustal boheemlastele magnetiks. Toonased „playboyd” ja Hollywoodi „starletid”, mannekeenid, pidasid uhkuseasjaks tutvust Aga Khaniga. Peter Sarstedt salvestas toonasest ajastust väga hea levilaulu, Where Do You Go To (My Lovely)? näitena, lauldes muuhulgas, kuidas siis oli „popp” Aga Khani heldust nautida. (Kokkusattumusena suri Sarstedt pühapäeval, 8. jaanuaril. Tea, mida ta oleks asjast arvanud.) Oli ka ajastu, mil Pierre Trudeau, Justini isa, siis vallaline, oli kuulus seltskonnalõvi. Nagu isa, ehk ka poeg.

Aga kas selline optika peegeldab rahuldavalt üldiselt eetilise ja moraalse riigi kodanikke? Arvaks, et mitte. Peaministrilt ootaks enamat, ta kohustus on ju rahvale, mitte rikastele moslemitele, vaatamata perekonna minevikule.

Tõnu Naelapea

Loe edasi