Kanadas on olemas punaste tooride traditsioon – see tähendab konservatiive, kes, kuigi paremtsentristid, hoolivad ja mõtlevad muule kui ärile, rahale, nagu paraku seda samuti enesekeskse endise peaministri Harperi valitsused tegid. Kuna igas riigis, kus on saavutatud enamusvalitsus on vaja tõhusat ja efektiivset opositsiooni, siis viimaste kuude jooksul on olnud põhjust karta, et konservatiivid on liialt mõranenud erakond, et seda pakkuda. Ja NDP kokkuvarisemine tähendab, et sisuliselt on Trudeaul ja ta kogemusteta kabinetil olnud vabad käed.
Ent on hea märgata, et konservatiivid on oma erakonna taastamist tõsiselt võtnud. Seda eriti, kuna suur-Torontos ei saavutatud ühtegi mandaati ja Kanadat Toronto sõnata on võimatu ette kujutada, selline oli Harperi vastane protestilaine, mis Trudeau pukki viis, saavutamata siiski enamuse hääli riigis protsentuaalselt. Mis omakorda rõhutab vajadust valimiste reformiks.
Ühtegi tõsiseltvõetavat kandidaati pole veel ette astunud asendamaks Harperit kunagise uhke partei juhina. Ent ajutine juht Rona Ambrose on suureks üllatuseks demonstreerinud kompetentsust ja inimlikkust. Eriti viimastel nädalatel, kui ootamatult lahkus üks ta Ottawasse valitud kolleege ja siis, kui ta parlamendis käsitles viimaste aegade suurimat looduskatastroofi, hiidmetsapõlengut, mis on Fort McMurray linna inimestest tühjaks ajanud ja ka paraja osa linnast hävitanud.
Ambrose'i esinemine oli usutav, ta värisev hääl ja pisarad ehtsad ja võltsimatud. Meenus miskipärast Joe Clark, kelle siiruses keegi ei kahelnud, aga kuna toonase peaministri (kah Albertast nagu Leaside'ist ümberasunud Harper) saatus oli karismaatilise vanema Trudeau ajastutel poliitikas olla, siis tema punase toori, tsentristlik lähenemine ei suutnud kaua liberaalidega konkureerida. Ja sündiski liberaalide dünastia sellest, vaheajaga Mulroney valitsustega. Mulroney oskas, nagu Harpergi, NAFTA ja muude kahtlaste seadustele allakirjutamisega riigi arengut pidurdada. Mõtelge, kui palju oskus- ja vabrikutöid on kolinud Mehhikosse ja kuidas tänu sellele ei suudeta näiteks Torontosse uusi tramme saada, aetakse kõik Mehhiko filiaalide süüks. Ja Torontos, mujal, töötatööliste protsent aina kasvab.
Kuid siis järgnesid Chrétieni ülbed enamusvalitsused, ajad, millal vähendati näiteks tervishoiule suunatud raha – strateegia, mida Ontario provintsis rakendatakse jätkuvalt enamusvalitsuses olevate liberaalide poolt. Õnneks tänu liberaalide lühinägelikkusele, valides nii Stéphane Dioni kui Michael Ignatieffi parteijuhiks, lõppes nende päris korrumpeerunud dünastia (sponsorluse skandaal ehk ainult ilmekaim näide sellest, kohtunik Gomery paljastas, kuivõrd mäda oli partei). Ent paraku see avas Harperile ukse, ja tuleb tunnistada, et läheb aega, kuni tema väärsammud saavad korvatud.
Selle tõttu ongi tervitatav, et Ambrose ja ta kolleegid on suunanud sihid positiivsuse, mitte harperliku negativismi suunas. Ambrose on kogemustega, teadlik ja tundlik, osates hoiduda poliitikas partisanlusest, mis on alati ohtlik, olles avalikult olulistel teemadel Trudeaud toetanud. Ent samas on ta piisavalt kaval poliitik, juhtides tähelepanu sellele, mis ülalmainitud, kuidas noorem Trudeau armastab sotsiaalmeediat sellega kaasneva pealiskaudsusega.
Tuleb tervitada seda nähtust, olenemata poliitilisest kallakust. Terve ja tõhus riik, demokraatiagi, mille nähteid nii Harperi ajastul kui ka Trudeau esimestel kuudel on olnud harva näha, võib taaselustuda, kuna eetilise ja mõistliku opositsioonita konservatiivide näol võime taas langeda minevikku, kus poliitikud rahva soove, hääli ei kuula.
Peab lootma, et konservatiivid on valusast õppetunnist tarkust saanud ja valivad aasta pärast tundliku ja rahva tahet austava juhi. Rona Ambrose on küll ajalooliselt esinenud kui nö sinine toori – paremäärmuses, aga ta praegused seisukohad näitavad paindlikkust ja lootust, et Kanadale omane kaheparteisüsteem taas elustub ja kohaneb muutuva maailma realiteetidega.
Tõnu Naelapea
