Sigmund Freud lisas Kirkegaardi mõttele ja tema oligi angsti mõiste leviku taga, leides, et sellisena ootab inimene alati kõige halvemat, mitte head, ja et see on levinumaid neuroose. Võib vaielda, et tänu sotsiaalmeediale, kohe-kohe uudiste levitamisele elab inimkond hirmuajastul. Seda saab kinnitada vaid vähem kui kuu aega kestnud aasta sündmustega. Iraagis sõjardi, terrorismi toetaja kindrali droonipommiga atentaat president Donald Trumpi käsul. Sellele järgnev Ukraina lennuki alla tulistamine Iraani sõdurite poolt, milles hukkus arvukalt Kanada kodanikke. Trump sellele aga ei reageerinud, nii eemaldades hirmu, et algab uus sõda, võimalikult tuumarelvadega. Olukord võinuks olla aga sootuks teine, kui lennuk oleks olnud USA lennufirma oma.
Siis toimus Ontarios üleprovintslik presidentlik alarm või Presidential alert, mis valjult segab raadio- ja teleprogramme ning jõuab paljudele nutitelefonidele. Pahatihti öötundidel, und rikkudes. Üldsus tunneb seda kui Amber alert, selle nime saanud kui Amberi nimeline tütarlaps viidi väevõimuga oma perekonnast. Ontarios on nurisetud selle üle, kuidas seda pole õieti rakendatud. Tihti on see sisemise peretüli või hajameelsusest sattunud olukorrast sündinud. Ent mis kasu on Thunder Bay elanikule Torontos toimunu kohta teatada?
Nime presidentlik alarm saab seletada Külma Sõja pingete taustal, mille haripunktiks oli kahtelemata Sigade lahe dessandi sündmused 1961. aastal. Neil päevil oli tõsine kartus, et lahmatab tuumasõda. Siis loodigi alarmiteatesüsteem. Mis sobivalt juhatab tähelepanu sel kuul toimunud varahommikusele alarmile Pickeringi tuumajõujaamast, mis teatas, et seal on kõik korras, pole nagu varem kardetud olnud sealt vananevast reaktorist radiatsiooni pääsu. Selline sõnum ei rahustanud, vaid pigem pani mõtlema, kus suitsu, seal tuld. Magusa irooniana paljud nutitelefoni omanikud keerasid riistapuu kinni, et jälle mingi mõttetu peretüli. Alles tõustes said teada, et olukord võis potentsiaalselt olla tõsine. Tuletab meelde kuulsat muinasjuttu poisist, kes hüüdis – hunt tuleb! Pärast mitut sellist valehäiret ei kuulanud külarahvas teda. Aga kui oleks kriimsilm päriselt lauta murdnud?
Meenusid siis Ühendatud Kuningriikide Kenti Ülikooli sotsioloogia emeriitprofessori Frank Furedi raamatud. Ungarlane Furedi on kirjutanud kaks teost hirmu kohta, neist viimane 2018.a. How Fear Works. The Culture of Fear in the 21st Century ja juhatab tähelepanu sellele, et hirm ajendab inimkonna tegusid rohkem kui kunagi varem. Furedit saab muide lugeda nädalases interneti väljaandes spiked. Päevikukirjutaja on tellija, kuna eelistatud vormis, paberil, pole seda lihtsalt muidu võimalik lugeda.
Sotsioloogi on nimetatud meie aja üheks tähtsamaks avaliku elu ja kultuuri kommentaatoriks, mida ta kirjutised kinnitavad ilmekalt. Maintud raamatus seletab ta, et hirmu peamiseks põhjuseks on moraalse autoriteedi või võimu lagunemine. Mis viib ebakindluseni, kust on vaid samm hirmuni. Ühiskonda pommitatakse negatiivsete teadetega, mille taga olevat lahendamatud ohud. Näiteks kliimamuutus, terrorism, lodev mõtlemine tänu internetile jpm. See viib lootusetuseni, mida valitseb ju angst. Inimkond otsib selletõttu turvalisust, nii füüsilist kui ontoloogilist (olemisõpetuslikku).
Furedi pakub lahendusi, olulisim ehk see, et meediat mitte pimesi uskuda, nö valeuudiste leviku taga on just hirm. Kokkuvõttes tuleks igal mõtleval inimesel Furedit lugeda, et mitte hirmu küüsi langeda. Kui tunneme, teame hirmu põhjusi, siis suudame ka vältida ebaratsionaalseid järeldusi ja emotsioone. Loodetavasti.
Paraku meie ajastul võetakse kullana isegi nö valeuudiseid, põlvetõmblejaid on ehk rohkem kui kunagi ajaloos. Haridussüsteemides valitseb poliitiline korrektsus, olukordi ei kirjeldata nii, nagu nad päriselt on või olid. Ajalugu moonutatakse, mis on näiteks üheks põhjuseks, miks Hitler pääses võimule ning suutis üht rahvast veenda oma paranoilises, neurootilises visioonis, Teiseks muidugi hirmutades. N. Liidu valitsemise nurgakiviks oli hirm. Nüüd tuleb lisada tänapäeva hirmulevitajaid, kes väidavad näiteks, et päikesepaiste on lapsele ohtlik, selmet piiratult tervislik, seda juba lastesõimest peale õpetades. Isegi kui teadlaste järgi saavad inimesed umbes 90 protsenti vajalikust vitamiin D-st just päiksekiirte kaudu. On neid, kes hoiatavad ülivõimsate viiruste ja patsillide kohta. Selgelt, olukord on käest ära. Näiteid on kahjuks veelgi.
Valitsevat võimetuse, passiivsuse tunnet pole lihtne ületada. Samas on poliitikute, maailma juhtkujude kohustuseks kainelt mõtelda, samme astuda, mis ei vii sõjani, mis ei lisa pingetele, kriisidele. Ontarios kahjuks isevalitseja on astunud ja astub kindlasti veelgi uskumatuid samme, mis ei ole sugugi ühtsuse huvides. Raske uskuda, et peaminister Doug Ford sellest aru ei saa. Majanduslikult õigustades samme, mis on tagurlikud, viivad pigem hirmule lähemale kui kogukonna tugevdamisele.
Furedi järgi hirmukultuur ainult suurendab meie haavatavust, kergrünnatuvust. Mis viib ängisolekuni. Tuleviku ennustamine jäägu hiromantidele. Kuid siililegi on selge, et seisame murdepunkti lävel. Hirmuleeke ei tohiks õhutada.
Tõnu Naelapea, Toronto
