Toronto linn alustas viis aastat tagasi programmiga Vision Zero, lootes vähendada jalakäijate ja jalgratturite auto alla jäämiste arvu. Järgides nii New Yorgi ja Londoni sama nimega programme. Mõlemas suurlinnas on surmasaanute arv markantselt langenud. Ehk on majanduslik süst siin mängus. New Yorgi linn suunab per capita $244 Vision Zerole. Arvestades, et linnal on circa 8,5 miljon elanikku on see kopsakas summa, enam kui kaks miljardit. Toronto, 2,8 miljonine linn suunab programmi vaid $34 isiku pealt. Ei ole vaja olla matemaatik, et saada aru, et siin ei võeta asja nii tõsiselt kui seal.
Septembrikuu Toronto Life ajakirjas on pikem ja olulisem artikkel probleemi kohta. Kõik arvud, statistika, mis siin päevikus, on sealt allikast. Mullu 41 jalakäijat leidisid õnnetu lõpu. Tänavu oli augusti lõpul hukkunute arv 19 – mis trendi kestes, tähendab aastas peaaegu 30 surma. Vähem kui 2018. aastal, kuid siiski liialt palju. Üllatuseks saab lugeja teada, et päevas niidavad siin autod kuus jalakäijat maha. Mis alati ei ole surmajuhtum, aga teadagi terasrüüs enam kui tonnise auto ja 70 kilose, meeste keskmine kaal, kontakt ei tähenda kunagi head.
Toronto alustas jalakäijate elu kaitsmist suurematele ristmikutele punase foori kaamerate asetamisega, nii trahvides neid, kes liiklusreegleid eiravad. Kuid kui keegi põrutab punasest läbi, et sekundeid kokku hoida, niites pedestriaani maha, siis mis kasu on neist? Ka on lisatud linna suurematele teedele jalakäijate huvides asfaldil triipudega märgitud, välkuvate tuledega ületamiskohti. Ent neist kõigist pole kasu. Isiklik kogemus. Sel suvel Don Millsis, kodu lähedal, asusin rohelise valgusfooritulega Lawrence’i tänavat ületama. Mingi kaitseingel oli valvamas, ootasin, et kindlaks teha, kas autod peatavad. Õigesti tegin. Olin peaaegu poole peal, kui üks auto tuli täie kiirusega üle mäe ja punasest tulest läbi. Olin ehk poolteist meetri eemal. Poleks oodanud, oleks ohvrite arv hetkel 20.
Ning nii on peaaegu igal korral, kui suuremaid teid ületad. Eriti Eglintonil, kus on praegu pea kõikjal paremale ja vasakule pööramine keelatud, kuna kiirrongitee ehitamise tõttu on olulisel linna läbival tänaval, just suurte ristmike juures, kuhu ehitatakse rongipeatuseid, vaid üks rada autodele mõlemas suunas. Kuid see ei peata sohvreid, keelusiltidest ei tehta välja. Ning politseinikke pole kusagil näha.
Statistika järgi on vaid 16% jalakäijate surmadest nende süül. Kas on üritatud ületada teed kohas, kus pole foore, ametlikku ülepääsukohta või nagu pahatihti on igal päeval märgata, on tähelepanu hoopis nutitelefonil. Kas inimesed tõesti enam ei mõtle oma turvalisuse peale? Need 15 sekundit või nii, mis kulub teisele trotuaarile jõudmiseks, peaks olema ettevaatusega sammutud. Mis ometi on nii tähtis? Oma elu peale ei mõelda. Kuid 60 % kokkupõrgetest on sohvri süü. Ülejäänud otsasõitmised on kahe peale kokku, politsei ei suuna ühele või teisele süüd.
Ja siis jalgratturid, kellele Toronto Life tähelepanu ei suunanud, aga ka nemad jäävad liigtihti autojuhi ohvriteks. Tulemuseks siis, et paljud sõidavad kõnniteedel. Jällegi jalakäijatele ohuks. Ning see on ka seadusevastane. Ontario liikluskoodi järgi kuuluvad nad autoteele, kiviäärise kõrvale. Kui laps on rattaga kõnniteel, saab aru. Täiskasvanud kihutajad aga seal tõesti ei tohi olla. Ülalnimetatud Lawrence’i ületamine on osa Don Millsi matkarajast, mõeldud nii jalameestele kui jalgratturitele. Kuid seal on ka elu ohus. Viisakamad hüüavad lähenedes – tulen vasakult! Teame, et ka jalakäimise kirjutamata reeglid näevad paremal pool kõndimist, nii nagu autodki sõidavad. Teised viisakamad ratturid annavad kella. Aga siis on need, tavaliselt noored mehed, kes Tour de France’i pelotone teevad järgi, kihutades gruppidena tuhatnelja, mitu sõitjat kõrvuti. Mingit hoiatust ei anta. Vahel on tunne, et isegi seal, kus autosid ei ole, tuleb ülivalvsalt liikuda. Jalgratturid ka ei jälgi pahatihti liikluseeskirju.
Otsa siis on elektriratastoolid, kah paraja kiirusega kitsastel kõnniteedel liikumas. Häda on selles, et nii jalgrattad kui vanurite, vigaste transport on vaiksed. Ja paljud rumalad kuulavad kõrvaklappidega muusikat või on muidu mobla kütkes. Neile on lisandunud uus oht, mis küll ei ole veel nii akuutne kui Eestis. Kuulsin suvel Tallinnas olnult, et elektritõukerattad on seal väga moes. Nagu mujalgi Euroopas. Uueks ohuks jalakäijatele. Vaiksed ja kiired. Torontosse pole nad veel arvuliselt jõudnud, kuigi hiljuti nägin üht, istmega, autoteel, nendega kiiruselt sammu pidades. Kui kõnniteel sellise alla jääd, on kahtlemata murtud luud kui mitte hullemat tulemuseks. Kuidas Eestis on nii palju raha, et neid osta, on mõistatuseks. Odavaim, mida internetist leidsin, maksab 408 eurot, kallim 3394 (!) eurot. Kanadas on istmega vaid $179 hinnaga.
Elul aga pole hinda, ei saa majanduslikult arvutada, mida selle kaotus, ema surm, nagu ülalantud näites, emotsionaalselt tähendab. Isekas ja enesekeskne ei tohiks avalikes kohtades olla, kas roolis, sadulas või tõukerattal. Kui loomulik, lihtne, normaalne tegu nagu omal jõul jala ühest kohast teise minek on nii ohtlik, siis midagi on ühiskonnas väga viltu. Ei ükski seadus reguleeri lolle autojuhte, hajameelseid jalakäjaid ega seadusi murdvaid jalgrattureid. Kuid kui New Yorgid, Londonid suudavad rakendada ennetavaid programme, miks siis mitte Torontos?
Tõnu Naelapea, Toronto
