Mark McEwan, kuulus kokk, restoranipidaja ning gurmee-, hõrgutistepoepidaja, näeb Ontario liberaalide partei otsust ainult häbematu häälte lantimisena. Partei ning ta äärmiselt ebapopulaarne, kuid kaval nagu rebane juht on madalseisus, nende pikaajalist valitsemist pikendamaks tuleva aasta valimistel astuti siis kontroversiaalne majanduslik samm, millel on aga oma tagajärjed. McEwan hoiatab, et paljud väikeettevõtted sulgevad siis uksed. Temal kui edukal miljonäril pole midagi isiklikult kurta, aga ta töölistel on karta palju.
McEwanit tuleb esile tõsta kui edukat väikeettevõtjat. Julgusega liikus ta köögist restoraniomanikuks, poepidajaks, oluliseks tööandjaks. Ning just temataolistele on Kanada majandussüsteem ehitatud. Tema jõukust ei saa talle ette heita, pigem tuleb kiita ta sihikindlust ja julgust, ilma mingi garantiita, riikliku toetuseta ise sukelduda äritegevuse ookeani, kus ringlevad ahned haikalad ja riik nõuab oma lõivu.
See viib hetkeseisumureni, kuidas föderaalselt on liberaalid jälle väärsammu astunud, oma nö heldekäelist ideoloogiat esitades, samas aga just väikeettevõtjatele kaikaid kodaratesse pildudes. Peaminister Justin Trudeau on lausunud, et eelarved saavutavad ise bilansi. Bilanss aga jääb Ottawas nägemata; valimiseelne lubadus hoida puudujääki $10-l miljardil kasvas kohe pukki saades $30 miljardile. Kust seda raha leida? Eks väikeettevõtjate, keskklassi entreprenööride arvelt.
Väga ebapopulaarne samm on Ottawas astutud, sooviga muuta aktsiaseltside seadusi, bürokraatide sõnul sulgedes seaduste väljahiilimisi, väljapääsuteid ehk siinses keeles loophole. Selline solvang, kuna suurfirmadele, ülirikastele antakse kõiksugu eeliseid. Trudeau liberaalide üks oi-kui-mitmest murtud või täitmata lubadustest on suurte ettevõtete maksustamise suurendamine, et nemad oma osa riiklikust sissetulekust kassasse saadaks. Pigem jõukate survel on neile antud rohkemgi järele.
Väikeste eraettevõtete omanikud, töölised, ei saa, nagu poliitikud ja ametiühingulased, hüviseid, pensioneid, haiguspuhkuseid, emaks saamisel palgalist koju jäämist. Möödunud nädalal Don Valley West valimispiirkonnas peetud avalikul nö town hall koosolekul astus ette naissoost ettevõtja, kes teatas kuulajatele ja MP Rob Oliphantile (liberaal, muidugi), et kui ta sünnitas, kodus oli lapsega lühemat aega kui oleks soovinud, oli siiski majanduslik kaotus selline, et ta sekretär teenis tol aastal rohkem kui tema.
Nime järgi on sihil maksudest kõrvalehoidjad. Kes on pigem ülijõukad kui seadusi jälgiv keskklass. Kui professionaalsed inimesed nagu arstid, advokaadid, insenerid, kes oma ettevõtteid juhivad, seavad paika aktsiaseltsi, siis vaid selleks, et tagada võrdõiguslikku maksustamist, mis pole kuidagi kohustustest eemale hiilimine.
Kaaluge fakti: eraettevõtjate föderatsioon Canadian Federation of Independent Business on juba käivitanud petitsiooni uue, võimaliku maksuseaduse vastu. Möödunud nädalal oli juba kogutud enam kui 1 400 allkirja, just ettevõtete juhtidelt. CFIB andmetel aastate vahemikus 2005-2015 loodi Kanadas 1,2 miljonit uut töökohta. Neist tervenisti 88 protsenti olid otseselt seotud väikeettevõtlusega. Kahtlemata suurte, taaruvate hiidfirmade asemel riigi majandusmootoriks.
Just nagu Ontario liberaalid käituvad alatult, siis Ottawa konsultatsiooniaeg uue seaduse kaalumiseks suunati suve peale, ajal kui parlament ei aruta riigi juhtimist, inimesed on puhkustel (poliitikutel, muide on isegi pikem suvepuhkus kui kooliõpetajatel), huvi selliste teemade vastu väike. Ottawat on niisiis süüdistatud kuritarvitamas olukorda oma huvides. Mitte, et see eriti oluline oleks, kuna enamuses olevad liberaalid ei pea kartma opositsiooni ega ka kogukonna proteste.
Tuletaks meelde, et viimases konservatiivide, Stephen Harperi valitsuses, esitas majandusminister Joe Oliver plaani vähendada eraettevõtete maksumääru 9 protsendi peale. Liberaalid aga pukki jõudes seda ei kinnitanud, pakkudes välja 10,5%. Ning tänaseni pole midagi muutunud.
Trudeau lubas, et tühistab ühe rikaste väljapääsutee. Kuid suurettevõtted nõudsid liberaalidelt, et mitte maksustada aktsiate optsioone – õigust teatava aja jooksul tehingut kas sooritada või sellest loobuda. Lubadus täitmata kröösuste survel. (Nii on muide maailma rikkamaid mehi miljardär Warren Buffet oma varanduse kokku ajanud. Buffeti kiituseks on ta filantropistina palunud, et jõukaid maksustataks palju kõrgema määraga kui praegu. Need, kes vaidlevad, et need eelised stimuleerivad majandust, eksivad.)
Epoch Times nädalalehes ilmus nende viimases numbris huvitav analüüs uuest võimalikust maksuseadusest. Põhinedes ekspertidele leidis ajaleht, et välja pakutud maksureform käib kõige rohkem keskklassi rahakotile ning lööb laineid eraettevõtluses, milleta riik ei suudaks toime tulla. Ainus lahendus on jõukate maksusüsteemi muuta. Ent nemad on just need, kes soovivad, et nende vara kallale ei hakata.
Topeltstandard eksisteerib Vahtralehemaa heldekäelises liberalismi ideoloogias. Antakse ohtralt neile, kes ehk seda ei väärigi (äärmuslikud oma huvides tegutsevad grupid), ei maksustata neid, kel tõesti on raha rohkem kui kellelegi vaja ja kurnatakse keskklassi. Kaua saab nii kesta?
Tõnu Naelapea, Toronto
