Pealtnäha nõue, et esimeseks juuliks olgu igal Ontario elanikul, Kanada kodanikul uus, roheline fotoga tervishoiukindlustust kinnitav kaart, asendamaks eelmist, punast ja valget vaid allkirjaga kaarti, pole tingimata laita. Mälu järgi oli see provintsi esimene viipekaart, asendades eelmist OHIPi paberist kindlustusekaarti umbes (35?) aastat tagasi. Juba 1994. aastal asus Bob Rae sotsialistlik NDP valitsus neid kaarte asendama. Leiti, et neid viimaseid kaarte on provintsis rohkem kui elanikke, kuritarvitati juurdepääsu konsultatsioonidele, ravile saamisele ning rohtude väljakirjutamisele. Sest kes see ikka arsti kabinetis kontrollib allkirja. Hetkel on vaid 2% ontariolastel see kaart, mis kehtib siiski. Miks ei võiks olukord nii edasi olla?
Kuid Doug Fordi valitsus esitab pea et drakoonilisi nõudmisi, et saaks kas haiglasse või aastasele nö ülevaatusele. Pidagem meeles, et sellist asja nagu tasuta tervishoidu ei ole. Liberaalid sätestasid tervishoiumaksu tulumaksule otsa, sõltuvalt sissetuleku suurusest. Ja tulumaksust jubagi suunatakse raha tervishoiule, maks maksu otsa. Kui Tommy Douglas, Saskatchewani sotsialist võitles universaalse tasuta tervishoiu eest – saavutus, mille eest teda hinnati möödunud sajandi tähtsamaiks kanadalaseks, oli see selleks, et hädaolukorras inimene ei pankrotistuks. Mitte aga iga väikse nohu, köha, lööbe tõttu arstiaega hõivates.
Tänapäeval on interneti tõttu saadaval igasugust informatsiooni. Inimesed, kel pole üldse meditsiinilist haridust ega mõistust, teevad enesele ise diagnoosi ja veenduvad, et on tõsine haigus juures. Halvates nii teadmatuses arstide aega. Hüpohondrikute arv paistab aina kasvavat.
On muidugi neid, kes ise end kodus sidrunitee, viinasokkide või sinepiplaastriga ravivad külmetusest või naha irritatsioonidest, kes elavad üle gripi ilma tohtrit tülitamata, minemata kabinetti pisikuid levitades. Aga mõistus on moodsal ajastul vahel defitsiitkaup. Poliitikutel eriti.
On müüt, et Douglase tõttu on olnud tasuta OHIP või tervisekindlustsus kõigile. Kui päevikupidaja 80ndatel pisikest ehitus-, majaparandusfirmat pidas, siis tuli tal igal kuul OHIPi makse maksta. Miks? Kuna ei olnud sätestatud universaalsus. Varem CBCs tööl olles oli see osa hüvistest. Sae ja haamriga tegutsev tööline oleks aga rumal, kui töötaks kindlustuseta. Nii et pidi maksma. Õnneks muudeti süsteemi, aitas kodakondusest ja elukoha kinnitamisest, OHIP saigi päriselt tasutuks.
Ontario konservatiivid nõuavad aga nüüd arusaamatult palju uue kaardiga. Esiteks tuleb seda taotleda isiklikult. Kui posti teel saab riigipassi, siis miks mitte OHIPi kaarti? Ja käib üle mõistuse, et pärast sabas seismist, ootamist tuleb kolme isikut kinnitavat ametlikku dokumenti või kaarti esitada. Alul Kanada kodakondsust, passis on pilt olemas. Siis tõestada, et oled alaline Ontario elanik, seda vaid kas juhiloaga või selleks mõeldud Ontario fotokaardiga. Aga siis on veel kolmandat tarvis. Miks? Eelmisel kahel on ju foto ja aadress olemas. Kuid küll sobivat selleks kolmandaks krediitkaart.
Nüüd küsigem. Paljudel neist, kes majanduslikult rabelevad üha kallimaks minevas linnas elamisega, on kõik kolm olemas? Kõik ei suuda autot pidada või neil pole sohvrilube. Krediitkaarte naljalt igale välja ei anta. Paljud vaesed, kuigi valdav osa võitleb kas vaimse tervisega või mingi sõltlusega, ei saa näidata püsielukoha kinnitust. Ent nad on siiski inimesed, heaoluriigis ei tohiks neile arstiravi keelata. Töökoha kaotamine, ajal kui nö 1%, riigi jõukas koorekiht aina saab rikkamaks, pole nende süü. Douglase ideaalid on pahupidi pööratud, konservatiivide poolt.
Ning veel – nagu passigi, tuleb tervishoiukaarti uuendada. Jälle sabas seista. Mitte maksuline nagu pass, roheline OHIP kaart on tasuta, kuid siiski, ajakulu on mängus. Vana punavalge kaart kehtis peaaegu pool sajandit uuendamiseta. Nüüd aga enam ei kõlba. Ka perearsti leidmine on keerukas, vanemad lähevad pajukile või ei võta uusi patsiente. Kui veab, siis leidub mõni noorem arst, kes kindlasti elab kauem kui vanem patsient, ei lähe pajukile enne ta elupäevade loojumist.
Saame aru, et poliitikud soovivad raha kokku hoida, ennetada kuritegevust, kulude tõusmist. Samas aga rahvaesindajad tõstavad enese palka, kärbivad arstide, kes on ju iseseisvad ettevõtjad, sissetulekuid kuludega, mida nad oma taskust peavad katma, pensionita, hüvisteta – see on sel sajandil korduvalt juhtunud. Haridussüsteemis, kus kompenseeritakse jubagi väga hästi, paljude hüviste ning pikkade töövaheaegadega, reageeritakse streikidega. Mõneti õigustatult, kuna konservatiivid lisavad töökoormust. Kuid õpetajal on palju lihtsam elu kui arstil. Lühemad tööpäevad, magusad puhkused, tugevad ametiühingud ning võimalus varakult maksumaksja arvel pensionile minna.
Nurisemine uue kaardireegli üle on ehk torm teeklaasis. Kuid nii nagu esitatud vandliluust tornides elavate poliitikute poolt, on taas kinnitus, et rangete nõudmistega pole iga kodanikuga arvestatud. Mis on vale ja väär riigis, kus õigustatult aga teadmatuses ollakse uhked teoreetiliselt kõigile kätte saadava tervishoisüsteemi üle. Ontario sunduslik OHIPi kaart kinnitab, et süsteem pole sugugi universaalne.
Tõnu Naelapea, Toronto
