Brewsteri sõnul on raportis kaks olulist fakti. Ameerika turvalisus on suurimas ohus kui kunagi viimaste aastakümnendite jooksul. Nende sõjaline ülekaalusolek on uuristatud (raportis kui erodeeritud) ohtliku tasemeni. Lisaks on USA võime oma liitlastele, partneritele abi osutada üha enam kahtluse all. Kui riik ei astu samme, et olukorda parandada, võib pikaajaline tulevik maailmapilti oluliselt muuta.
Seda, kuna Venemaa, vastu rahvusvahelisi leppeid, on taastanud tuumasõja elemente oma treeningmanöövritesse ja sõjalisse planeerimisse. Teisisõnu nö lokaalne, kohalik tuumasõda on reaalne, mis aga, teadagi, võib lahvatada ülemaailmseks.
Kui Trump viib läbi rakettide asetamisi Euroopasse, nagu ta on peaaegu et lubanud, siis Venemaa asetaks riigid, kus sellised relvad paiknevad, ise oma märklauale. Jällegi keskendub raport Baltikumile, maalides võimalikke stsenaariumeid. Näiteks otseselt mainides, et Venemaa, pettekilbi all oma rahvusest inimesi kaitses Eestis, Lätis ja Leedus, võiks rahu säilitamise (peacekeeping) nimel väed saata sinna oma vähemuste nimel. Kes seda absurdseks peab, on unustanud baaside lepingute tausta.
Kui selline olukord tekiks, kui NATO ja USA väed valmistaksid liitlasriike kaitsma, siis Venemaa saaks väita, et Baltikumist nende vägede koju tõrjumine on sama kui Venemaa enese ründamine. Raporti järgi tuues võimaliku tuumarelvadega vastuse Läänemere ruumis. Veel on teada, et Venemaa tegutseb juba mitu aastat lahkuajava, lõhestava võõrvõimuna. Kremli allveelaevad on lõhkunud Atlandi ookeani aluseid arvutikaableid, riigi häkkerid oskavad elektrivõrgustikke häirida, isegi nende töötamist peatada, rääkimata USA pankade kompromiteerimiste võimalustest.
Kanadas ollakse aga ettevaatlikult optimistlikud, vaatamata hirmudele, mida raport esile toob. Möödunud nädalavahetusel toimus Halifaxis iga-aastane kaitsefoorum, Halifax International Security Forum. Selle president Peter van Praagh lausus tippkohtumise avamisel reedel, et kuigi Venemaa on ajalooliselt suurriik, on ta samas ka puuduste ja nõrkustega. Van Praaghi sõnul palju olulisemad nõrkused kui Washingtonis leiduvad, lisades, et Venemaal pole nii arenenud relvi kui Kanadal, NATOl ja ameeriklaste allianssil on.
Ottawas konsulteeriti paljusid, enne kui liberaalide valitsus rakendas 18 kuu eest praeguse kaitsepoliitika. USA raport rõhutab, et NATO peaks suurendama, ümber mõtlema praeguseid väeosade jaotusi Euroopas. Endine nõustaja eelmise, konservatiivide valitsuse kaitseminister Peter MacKayle Richard Cohen kommenteeris Brewsteri kirjutises, et Ameerikas esitatud raport lausa nõuab uut lähenemist liberaalide poolt. Tema sõnul on Kanada kaitsepoliitika ehitatud ja põhjendatud asümmeetrilisele sõdimisele, nii nagu Külma Sõja ajal ennustati toimuvat. Samuti eirab praegune Kanada strateegia realiteete. Kui Ameerikas saadakse aru, mis maailmas on toimumas, siis liberaalide strateegia juhib vaid põgusalt tähelepanu Hiinas kasvavale ohule ja veelgi vähem Venemaa kohta.
Cohen kriipsutas alla tõika, et kui USA on riikliku kaitsekriisi all kannatamas, siis sama kehtib Kanadale. Halifaxis toimusid muidugi pööbliprotestid „sõjardite“ vastu – no tohib ju. Ning see hõivas meedia tähelepanu.
Kahjuks peab tunnistama, et peavoolumeediasse peale Brewsteri kirjutise kongressile esitatud raporti kohta teema vist ei jõudnud. Keskenduti juhtimiskriisile, ja mitte ainult USAle vihjates. Kuigi Nova Scotias esinevad senaatorid ütlesid laupäevases Globe & Mail’is ilmunud lühiuudises, et Trumpi rahvuslikkuse „retoorika“ pole kuidagi kooskõlas ei USA tegude ega poliitikaga. Erapooletu spetsialistide komisjoni raport aga suunab tõsiselt mõtlema, kas maailma tasakaalutust ja paraku ikka sõjalise lähenemise mallist on inimkonnal lootust väljuda.
Tõnu Naelapea, Toronto
