Ning mis ime. Paari kuu eest oli Redditi foorumil ära toodud juhtum, kus maja North Yorgis, mille eest sooviti $1,6 miljonit saada, müüdi $2,6 miljoni eest maha. Mõtelge, miljon dollarit üle küsitud hinna. Ennekuulmatu. Nõudmine heas rajoonis, heade koolide, liiklusvõrgustiku läheduses, olevat olnud süüdi. Küünik arvab, et agent seadis madalama hinna, kui maja oli väärt, et enampakkumisel kundele (ja enesele oma protsendi kaudu) rohkem raha tuua. Olgu kuidas kinnisvaraagentide eetikaga on, selge on vähemalt selle näitega, et inimesed on nõus palju rohkem maksma kui mõistus ehk lubaks.
Ning tihti ostetakse enam kui miljoni dollari eest vaid kinnistu, maalapp. Maja tiritakse maha, uus loss ehitatakse peale. Kust see raha tuleb, on raske ütelda, kuna võetakse kas võlgu või on väliskapital, eriti Hiinast ja Indiast süüdi. Vancouver sätestas hiljuti lõivu välisostjatele, aga see pole lahendus, eriti ajastul, kui Trumpi ksenofoobiline lähenemine ei ole inimkonna põhiväärtustega kooskõlas.
NTP ümarlauast võtsid osa teiste hulgas Toronto pealinnaplaneerija Jennifer Keesmat, Kanada endine majandusminister Joe Oliver, kondumiiniumkorterite kuningas ehk nende müügi/ehitusega ülirikkaks saanud Brad Lamb, tippkinnisvaraagendid, ehitajad, majandusteadlased ja üks enimsoositud sisedisainer. Sõnaga, eksperdid, mitte mullipuhujad.
Ja neile oligi esimese küsimusena esitatud, kas oleme mulliturus, mis peatselt lõhkeb ja „õige” nivoo leiab – või kas ajab meedia vaid vahtu, et innustada inimesi osalema nendes kauplemismängudes, enampakkumistega kruvides kunstlikult kinnisvara keskmist hinda stratosfääri.
Seda Pariisi, Londoni ja New Yorgi taustal. Maailmalinnad, kus lihtsurelikul pole muud võimalust kui olla üürnik, oma tuba oma luba on unelm. Paneeli hinnangu järgi on Toronto selles suunas liikumas ning õigustatult. Keesmat rõhutab, et põlvkondlik lähenemine on osaliselt meedia ülereageeringus süüdi. Vanemad põlvkonnad, kes suutsid kuidagi ühe sissetulekuga maja hankida versus millenniaalid, kes elus ehk kunagi ei teeni vajalikku sissetulekut, et Torontos kinnistut osta, ei näe olukorda sama pilguga. Praegust olukorda majandab pahatihti mitte suurpank nagu RBC või TD, vaid „IsaEma Pank”. Noored ei suuda isegi sissemaksu säästa, saavad kas laenu või kingituse vanematelt, kel oma kodu on kinni makstud, hoiused, säästud, investeeringud kui mitte üliprisked, on siis siiski sellised, mis seda võimaldab.
Teine oluline tegur olevat selles, et inimesed ei taha liikluses istuda, pikki tunde veeta tööle ja koju sõites. On odavam, jah, äärelinnades elada, aga elukvaliteet kahaneb. See seletab ka praegust kõrghoonete ehitamisbuumi. Need noored, kes kasvasid äärelinnades ajal, kui seal midagi ei juhtunud, elu pulbitses all-linnas, ei soovi enam Markhamis või isegi Barries elada, lepivad väiksema elamispindalaga kondomiiniumiga. Ent siin on miinuseks linna vananev infrastruktuur. Ka koolid on mureks. Kõrghoones elav perekond näeb tihti olukorda, kus lapsed viiakse bussiga kaugemale, kuna kohalikus koolis lihtsalt pole õpilastele piisavalt kohti. Nii et mure pole ainult majanduslik, vaid ka sotsiaalpingetes.
Eksperdid arvasid, et majahinnad tõusevad edasi, ehk aga mitte nii pööraselt, vast 15% järgmise aasta jooksul. Siiski, Torontos sündinud, siin peret kasvatanut, hirmutab tõik, et nivelleerimine ei ole prognoosis. Võimatu on piiramatu kasv, aga paistab, et need, kel õnnestus mõistliku hinnaga maja osta, peaksid olema tänulikud, et olid õigel ajal õiges kohas, õige rahaga. Ning paraku noorematega arvestades, kuna palgatõusud pole teadagi sammu astunud (kuidas saakski?), peavad nad lootma jääma teiste heldusele, pärandustele või naljatades – loteriivõidule. See tõmbab kahjuks vabaturu, kapitalismi pahedele õnnetu rasvase kriipsu alla.
(Ümarlauast saab huvitunu lugeda täispikkuses võrgulehel postcity.com . Nii majaostjale, omanikule kui investeerijale kasulik nõuanne.)
Tõnu Naelapea, Toronto
