Isikliku tulumaksu rakendamine (näiteks Kanadas) on ehedaks näiteks. Pidi olema lühiajaline, Esimese ilmasõja lõpuni. Nagu teame, ei juhtunud nii. Üleriiklik maksumaksjate liit on rehkendanud, et keskmine kanadalane töötab pool aastat ainult selleks, et makse – riigi, provintsi, maja, ostu, ja muid tasuda. Alles siis jääb raha tasku. Teame, et ostuvõime on kapitalistlikus süsteemis oluline – nii vajaliku (peavari, toit, riided, küte jne) kui ka meelelahutuse hinna katmisel. Heaks näitajaks on autode müük – viimase masu ajal vajasid ameerika suured firmad riigilt abisüsti, kuna rahval ei olnud raha, et autosid osta. Pandeemia käigus on globaalselt autofirmad raha kaotanud. Ent nüüd, kui välditakse ühistransporti, olevat autode müük taas kasvamas.
Pandeemia laviiniks mineku vältimiseks on vähemalt Kanadas visatud tohutult palju raha kodanike poole abimenetlusena. Kuid keegi peab selle arve kinni maksma. See vastutus jääb maksumaksjale – mitte rikastele, mitte suurfirmadele, kes alatasa nõuavad maksustamise vähendamist. Kuid olukorras, mil väiksed ettevõtted ei suuda enam võlgades tegutseda, töökohti pakkuda, inimesed ei suuda isegi üüri maksta riikliku toetuseta, kaua saab nii elada?
Nii mõnegi vaatleja küünilisemal hinnangul on toimumas keskklassi poliitiline ning majanduslik ahendamine. Luues eliidi huvides olukorra, mis peegeldab vägagi totalitaarimpeeriumite ajastut. Pidagem meeles, et oktoobrirevolutsiooni majandasid maailma pankurid, lootes käpa alla saada suur-Venemaa, aimamata kurjuse ideoloogia levi. Sõjad on ju just rikastele kasuks – teenivad nende pealt. Pankurid said Vene aadelkonna varandusele ligi. Ning omale. Nende järeltulijad, näiteks Schiffide suguvõsast, on praegu USA poliitikas agaralt tegutsemas.
Ka pandeemias, mis on tervislik sõda, on samuti. Maailma rikkaim mees Jeff Bezos, Amazoni asutaja paberil olev jõukus kasvas juulis ainuüksi ühel päeval $13 miljardi, jah, arv on üks üheksa järgneva nulliga, võrra. Aastal 2020 on ta väärtus, peamiselt aktsiate näol, kasvanud $74 miljardi võrra. Amazon on ropult – siin on sõna õige kasutus sobiv – teeninud tänu vajadusele poodidest hoiduda, lasta kaupa, kõike vajalikku koju tuua. Amazoni palgalehel on teadagi enamuses kas miinimumpalgaga või vaid mõni dollar rohkem saavad inimesed. Ei see rikkus nendeni jõua.
Kanadas ei ole analoogset võrdlust, aga rikkamate perekondade (Thomson, Weston jne) elu on hea – samuti teatati juulikuus, et Vahtralehemaa jõukamate esikümnik (pere/inimeste) koguväärtus on rekordiliselt kõrge – kokku $94,6 miljardit.
Veel on oluline mainida, et Walmart on tänavu otsustanud, et nende varustajad peaksid „olukorraga arvestades“ maksma peale, õigemini leppima madalama ostuhinnaga neilt, kui soovivad, et nende tooteid gigandi lettidelt oleks leida. Milline ülbus. Lisada pole ehk tarvis, et pea iga toidukauba, majapidamiseks vajaliku tarbe hind on pandeemia ajal tõusnud. Ning seda maksavad lihtinimesed, valikut pole, et kuidagi ära elada.
Küünik rõhutaks ka seda, mis on paljude arvamus, et peaminister Trudeau otsus oma vähemusvalitsuse parlamenti laiali saata septembri keskpaigani selleks, et ta ei kukuks, pole rahva huvides. Septembris toimub ka usaldushääletus, mis võib tähendada valitsuse kukkumist. Trudeau riskib lootuses, et suudab oponentide, kes pole konservatiivid, (NDP) toetust seniks leida. Valijaid meelitades lubas Trudeau samal ajal CERB, toetusrahade maksmist nelja nädala võrra pikendada. See olevat ainus viis, kuidas programmi jätkamist tagada. Unustatud on, kuidas liberaalid kisa ja kära tõstsid, kui konservatiivne peaminister Stephen Harper, ka võimu hoidmise huvides, tarvitas sama, juriidiliselt lubatud parlamentaarset nõksu kahel korral aastail 2008-9.
Kaaluge lisaks Jeff Rubini seisukohta. Rubin on endine CIBC, üks Kanada viiest suurest pangast, rahvusvahelise börsituru peaökonomist, majandusteadlane. Eks ta kogus seal enesele piisavalt palka, sääste, et sai lahkuda, asuda kirjanikuks, kommetaartoriks. Ta värske teos The Expendables: How the Middle Class Got Screwed by Globalization ehk kuidas keskklass jäi globalisatsiooni kruustangide vahele, on letis, paraku on allakirjutanul lugemata, peale internetist leitud katkendite. Raamat paistab olevat oluline ning sugugi mitte intrigeeriv (sõna negatiivses definitsioonis) teos. Rubin kirjutab ka lühemaid arvamusi, möödunud nädalal küsides – miks annab Kanada kõige jõukamatele inimestele maksumaksmisel eelisi, võimalusi neid vähendada? Siinse maa keeles tax break, mida perekondadele antakse vaid napilt, laste nimel pisku, ajal kui elukallidus laseb traavi kõrgemate hindade suunas.
Kanadas pole näiteks pärandusmakse. Miljardär võib lastele jätta kogu varanduse – aga USAS oleks päranditombult 40% riigile minemas. Miks nii? Miks on ka Kanada rikkuritel võimalus raha asetada võõrsile, kus intressiprotsentidelt ei pea maksma Ottawale pennigi.
Rubin vihjab vabaturulepinguile, mis ei arvesta keskklassiga, vaid valdavalt suurte ettevõtetega. Rubini sõnul oleme piltlikult ohverdatav kahuriliha. Kuid on aga defitsiite – nagu tohutult järgmistel aastatel kindel on – maksku need keskklass kinni. Pandeemia käigus langetatud maksumaksja igapäevast elu määravad otsusused kinnitavad konkreetselt, et pikas perspktiivis võib olla eesmärgiks antreprenööride, sini– ja ka valgekraede muserdamine, kammitsaisse asetamine. Selline väljasuretamine oleks ju totalitaar-sotsialistlik lahendus. Paljude selgesti mõtlevate hinnangul pole Kanada sellest enam kaugel.
Täismahus artikkel on loetav Eesti Elu tellijatele
Igal nädalal toome me sinuni kõige olulisemad kogukonna uudised ja eksklusiivsed lood uutelt kolumnistidelt. Räägime eestlastele südamelähedastest teemadest, kogukonna tegijatest ja sündmustest. Loodame sinu toele, et meie kogukonna leht jätkuks pikkadeks aastateks.
Hind alates $2.30 nädalas.
