Telli Menüü

Kanada päevik – Kevade tunne


Käes on aastaaeg, mis toob isegi tõsisele inimesele naeratuse huultele. Nähes punarind linnukesi murul hüplemas, kuuldes laste kilkamist kooliaias vahetunnil, tundes päikese soojendavaid kiiri palet paitamas, kuidas saakski teisiti.

Luuletajatele on kevad alati olnud inspiratsiooniks. Uuestisünd looduses, külma ja pimeduse kadu annab rõõmule põhjust. Meie emakeele varamust on ohtralt leida oode kevadele. Selle päeviku pealkiri on laenatud Villem Grünthal-Ridalalt, keda tunneme ka kui noor-eestlast ja folkloristi. Poeet iseloomustab tihti üleminekuid – päevast öösse, talvest kevadesse. Ta luulest kaikub isiklikku tunnetust, üksindusmeeleolu, ka õrna minevikuromantikat. Kaaluge vaid järgmist paari rida nimetatud luuletusest. Esimest ja viimast.

„Midagi helendab, helgib ja tuikab, kaugete kinkude takka” juhatab kevade tunde sisse. Kinnituseks teame, et meeleolu on vallutanud „midagi õrnasti hüüdvat”, mis „hellana hingesse helama ärkab”. Kas pole luuletaja tabanud seda seletamatut, mida kõik hoomame, oskamata sõnadesse sobitada, kuna mõne sõnaga lihtsalt ei saa kirjeldada seda, mida looduse ärkamine meile toob?

Foto: Taavi Tamtik

Siin linnas on aastaid kevadekuulutajateks mitte ainult lindude sidin-sädin, pakatavad pungad, vaid ka noorte jüripäeva paraad ning Toronto Eesti Meeskoori kevadkontsert. Viimasel sai tihti kuulata Konstantin Türnpu helindit, loodud Ridala kaunite sõnade mõjul.

Ent tänavu, kaks päeva pärast jüripäeva paraadi, õigel jüripäeval, toimus Torontos selline vägivallaakt, millest kuidagi ei suuda aru saada. Päris ilmsete vaimuhäiretega noor mees kaotas enesevalitsemise, sõites kaubikuga linna peatänaval Yonge Streetil kõnniteel, nii surmates neid ridu kirjutades teadaolevalt 10 inimest, tõsiselt vigastades 15 teist. (Jüripäevaga seos ei ole vist juhuslik. Roolimõrvar on armeenia päritolu. Armeenlastele on jüripäev tähtis püha – väidetavalt surmas Püha Jüri lohe Kapadookias, tänapäeva Armeenias/Türgis. Ka järgmised päevad on neil mälestuspäevad, türklaste poolt valla lastud genotsiidi mitte unustades.)

Ei soovi mõrusid mõtteid mõlgutada. Et kuidas võis see olla võimalik. Piisab vaid rõhutamisest, et maailmas on alati olnud psüühiliste probleemidega inimesi, ning neile pole kunagi piisavat ravi, toetust antud ega leitud. Tea, kas saabki. Teiste abi, teadagi, ei välistaks selliseid võikaid tegusid. Kuid sotsiaalmeedia ajastul, kus rõhutatakse erinevusi päris ilgelt ja vastikult, võib vaimselt habras hing kaotada viimasegi kontrolli.

Psühholoogiliselt ei ole lihtne pärast selliseid juhtumeid, mis paistavad üha tihedamini toimuvat – eriti USAs – tasakaalu ei saavutada ega pidada. Õnneks ei asutud veel sotsiaalmeedias terroriste süüdistama, kuigi kohutut tegu saab küll terroriaktiks pidada.

Kuid ärme laskume negatiivsusse. Iga elu kaotus, iga toores tegu, iga mõttetu süütute põhjuseta surmamine on masendav. Kapriisne maine elu ei taga ju turvalisust – ilusal kevadpäeval kõnniteel jalutamine ei välista hädaohtu. Kui midagi, siis need, kes empaatia härdas haardes kaasa tunnevad leinajatele, ausalt tunnistavad ka tänulikult, et nemad ise või nende omaksed ei olnud hullunu ohvrid, tulevad kuidagi toime.

Just selline kaasaelamine paistab olevat inimkonna koostist tagav liim. Mõtelge vaid alles hiljuti toimunud tragöödiale Saskatchewanis, kus noorte hokikoondise bussile sõitis külje pealt sisse suur kaubaauto. Kogu Kanada leinas, avaldas ellujäänutele toetust, annetati rekordiliselt raha – mis kuidagi ei korva noorte elude kaotust, aga aitab ehk edasi elada – nii kinnitades seda, et kuigi vikatimees ei hüüa tulles, elu tuleb edasi elada. Seda läbi pisarate ja valutavate südamete, küsimuste, et miks just nii.

Tuleb keskenduda sümboolsele taassünnile, mida kevad meile toob. Kõik ei oska luuletada, aga tunnetame seda inspiratsiooni andvat süsti, mida loodus annab. Luule ja muusika kaudu saame kas või hetkeks põgeneda karmidest elurealiteetidest. Kui avame raamatu, paneme heliplaadi mängima, siis lohutavat leiame palju. Ning virgutavat, kinnitavat, et elu läheb edasi, kõige kiuste. Tasub alati loota heale, isegi kui kurjus pahatihti liigohtralt näitab oma hambaid.

Lõpetaks Kersti Merilaasi sõnadega. Luuletaja oskas kevade embust hinnata, kirjeldada nii õite, lõhnade kui soojuse tulekut. Ta „Laul kevadises metsas” lausa kutsub loodusesse, kus „maailm on päikese pärast”, kui „kevade täidab mu meele”, „kasemahl nagu armastus maitseb” ja „iga pisike pilveke naerab – vana maakera jälle on armunud”.

Laulame kevadele, teretame ta tulekut, ta ilu, mis metsas Merilaasi järgi „hurmab ja lõhnab kui mesi”. Suurlinnas kohtame paraku loodust vähem kui sooviks, vaatame kurjusele, hullusele liigtihti silma. Kuid oleme tänulikud meile antud väheste päevade eest. Elaksime neid nii, nagu need oleks meie viimased. Sest ei tea. Ehk ongi. Ning kui kurb, kui oleksime unustanud tol päeval abikaasat suudelda, lapsi kiita ja paitada, tänu avaldada kõige selle eest, mida emake maa ja usk teiste inimeste headusesse on meile heldelt kinkinud.

 

Tõnu Naelapea, Toronto

Loe edasi