Praeguse pandeemia käigus, mil tuleb distantsi hoida ja palutakse nii palju kui võimalik kodus olla, on Torontos tõsised mured kodututega. Kelle arv paistab aina kasvavat. Nüüd on olukord eriti terav piirkonnas meie Peetri kiriku lähistel. Sõna tõsises mõttes. Otse üle tee kiriku lõunapoolsest parklast Mt. Pleasanti tänaval asub Roehampton Hotelli parkla. Hotell on olnud kaua majanduslikus kitsikuses, suletud. Hiljuti leppis Toronto linnavalitsus omanikuga kokku hoonet üürides, eesmärgiks luua sinna kodutute varjupaik. Ilma kohaliku kogukonnaga konsulteerimata, kaheks aastaks.
Hotell on juba kolmas selline varjupaik piirkonnas. Vähem kui kilomeetri kaugusel Peetri kirikust, Broadway tänaval asuvad kaks madalat korterimaja, mida kavatsetakse lammutada. Seniks aga on nr 55-65 Broadway kodutuile öömajaks. Päeval ei tohi nad hoonetes olla. Roehampton Hotel on 174 numbrikohaga. Broadway madalates majades on kokku 150 korterit. Niisiis päeviti 324 kodutut – ja nende sõbrad – uitavad varem rahulikus linnajaos.
Päevikupidaja kasvas üles selles piirkonnas. Saab kinnitada, et väga sobiv koht, kus lapsi kasvatada – head koolid, poed, pargid jalutuskäigu kauguses. Mis ime, et eestlasi sinna palju kolis, maju ostis. Ka sel sajandil on nii – seal on lapsi palju, sama põhjuse tõttu. Lapsi ju südalinnas (kus on palju kodutuid) ei kasvatata, pigem elavad seal vallalised.
Isegi Yonge’i ja Eglintoni tänavate ristmiku läheduses kõrghoonete ehitamisbuum, ühistranspordi uue väikse kiirrongiliini ehitamine, mis on halvanud autoliiklust, jalakäijate vabadust, ei olnud muud kui lihtsalt nuhtluseks enne pandeemiat. Lisaks on ristmiku ja selle ümbruses on olnud aastaid, ka enne pandeemiat, kerjuseid, 7-11 poe ees eriti agressiivsed ja selgelt mingi aine mõju all.
Ent fakt on selline, et kodutuid pole kusagile paigutada. Miks aga just sinna valiti – eriti Roehampton Hotelli, on jahmatamapanev. Hotelliparkla lõppeb põhja pool aiaga. Mille taga on lastesõim. Eelkooliealistele. Umbes 20 meetrit hotellist lõuna poole on Eglintoni algkool, kus ka allakirjutanu esimest korda pinki nühkis. Kõik kõndisid tollal kooli. Tänapäeval seda küll ei julgeks. Peetri kiriku vastas, Roehamptoni põhjapoolsel küljel asub suur keskkool - Northern Secondary. Broadway tänaval omakorda asub North Toronto keskkool, tasemel kolmikhüppajale vaid paar-kolm korda karata eelmainitud korterimajadeni, kus kodutute oaas.
Kaalume arve. Algkoolis umbes 600 õpilast. Northernis 1 800, North Torontos 1 200. Kokku 3 600 noort. Kes, kui kooliaasta algamas ei tea, mis vormis õppetöö toimub, peavad nüüd arvestama kooli minekuga, kus võimalikud kokkupuutumised kodututega. Kuigi väidetakse, et sõltlasi on seal vähe, leiavad kohalikud vastupidiselt. Redditt on veebisait (ka eestikeelsena olemas), populaarne eriti nende hulgas, kes demograafiliselt sealses piirkonnas elavad, olles kombineeritud uudiste- ja sotsiaalvõrgustik. Seal kommenteeritakse uudiste kohta tihti. Niisiis, mõnes mõttes sõrm ühiskonna tuiksoonel. Möödunud nädalal oli pärast seda, kui Globe & Mail avalikustas ajalehes Roehamptoni Hotelli kokkulepet, juba selle teema kohta enam kui tuhat kommentaari. Kuidas mustust on kõikjal. Parklates, parkides süstlaid. Inimväljaheiteid eramute murudel. Avaliku urinatsiooni nähtud. Fotodega kinnitatud. Usaldatavam kui peavoolumeedia.
Mõju avaldas mitmete tähelepanek, et hotelli parklas on hilisõhtuti, öösel luksusautod. Narkootikumite diilerid kundedele ukse taha kaupa toomas. Politseid ei kuskil. Kõige selle taustal toimus möödunud laupäeval rahulik aga nördinud meeleavaldus murelike lastevanemate poolt. Ning nagu tänapäeval kombeks, vastasleeris seisid need, kes kaitsesid kodutuid – et vaesus ei hüüa tulles. Muidugi. Aga ei usu, et vaene inimene, kes tõesti pandeemia tõttu või varemgi töökoha, elupaiga kaotas, kaalukski niisuguses kohas ööbida. Mitte enne seda, kui kõik teised variandid on kadunud.
Redditi foorumis kirjutas üks noor teismeline neiu, kel on õnn sel suvel tööl käia. Vahetus selline, et lõppeb kell 23.00. Ning ta ei julge enam koju kõndida. Esimest korda elus kardab oma kodu lähedal pimedas kõnniteel olekut. Sissemurdmiseid kõikjal. Üks hea hommikusöögile spetsialiseeruv restoran, kus ka siinne skribent on einetanud, on olnud sama perekonna valduses juba 72 aastat. Nüüd esimest korda selle pika aja jooksul murti sinna sisse. Varastati kõik alkohol ja elektrooniline tehnika. Ning nemad ei ole ainsad, kes on seda alatut seaduserikkumist pidanud šokina üle elama.
Kodututele näpuga näitamine olevat NIMBY - „mitte-minu-tagaaias” lähenemine, eitavat sotsiaalseid realiteete, olevat enesekeskne. Vaidleks vastu. Elame Don Millsis, samuti rahulikus, rohelises linnajaos, samuti head koolid, poed, mõne minuti kauguses. Aastal 2018 avati käreda talve tõttu Don Mills Arena - jäähall, mis oli olnud suletud, ootamas linnavalitsuse otsust, mis sellega saab, kodututele. Et oleks neil koht, kus magada. Kuid talvest lükati varjupaiga pidamine suvekuudeni. Vahetus läheduses LCBO, provintsi hallatava viinapoe ümber kasvas märgatavalt kerjuste arv, suure parkla nurkades jõid väikesed kambad avalikult, jättes muidugi tühjad pudelid sinna. Parkides oli märgata rohkem prahti, suitsupakke, näiteks. Kohalik kinnisvaraomanike ühing suutis kuidagi tuua lõpu olukorrale.
Parkdale’is, ajalooliselt varjupaikade ja narkootikumite müüjate linnaosa oli pandeemia algpäevadel nagu <I>zombie</I> film. Mõistlikud olid kodus, karantiinis isoleerimas; segased, kas droogide või vaimsete häirete tõttu, vallutasid vaikseid tänavaid neil karjudes ja röökides.
Seda teades, mida mõtlesid need, kes Peetri kiriku kandis kohalike eluga ei arvestanud? Kolmapäeval, 19. augustil toimus avalik, seletav koosolek olukorra kohta. Kuid nagu varemgi lausutud – kopli väravaid sulgeda, kui hobune on sealt perutanud, on mõttetu.
Keskajal püüdsid linnapürjelid katku eemal hoida linnaväravaid kerjustele sulgetes. Nüüd aga lubatakse kõikjale. Teadagi, kodutud distantsi reegleid ei pea ning ehk ei hooligi neist eeskirjadest, mida linn nõuab.
Seda kõike nädalal, kui peaminster Trudeau helde käega andis maksumaksjate rahadest – kodutud neid ei maksa, ainult saavad kasu neist - $30 miljonit Liibanoni korrumpeerunud riigile, aitamaks pärast sealset plahvatustragöödiat. Kas poleks mõttekam sellist suurt raha hoopis kodutute probleemi lahendamisele suunata? Kas pole me lapsed, me tulevik tähtsam kui mandunud asotsiaalide olevik?
Täismahus artikkel on loetav Eesti Elu tellijatele
Igal nädalal toome me sinuni kõige olulisemad kogukonna uudised ja eksklusiivsed lood uutelt kolumnistidelt. Räägime eestlastele südamelähedastest teemadest, kogukonna tegijatest ja sündmustest. Loodame sinu toele, et meie kogukonna leht jätkuks pikkadeks aastateks.
Hind alates $2.30 nädalas.
