Eurooplaste õnnetu mõju, valitsemine on tähendanud põlisrahvastele vaesust, anastamist, repressiooni juba sajandeid. Teame seda, aga siutsujatele see ei meeldi, et pärast Stephen Harperi valitsuse ametlikku vabandamist, komisjonide loomist, et indigeenide elustandardeid parandada, korvata mineviku patte, mõni kirjanik võiks selliselt esineda.
Nüüd on juba termin selleks olemas: kultuuri omastamine. Vaidlus lahvatas leegiks, kui Write ajakirja (Kanada Kirjanikeliidu ametlik väljanne) toimetaja Hal Niedzviecki julges viimase nädala numbris, mis oli pühendatud pärismaalastest autoritele, käsitleda teemat, kõrvutades seda sõnaõigusega. Niedzviecki põhiargumendiks oli, et inimkonnale on kasulik, kui kirjanik väljub oma etnosest, kultuurilisest pärandist ning teistest kirjutades õpib nii nende kohta kui ka neid hindama. Mis Kanadas on ju teadagi multikultuurses, diversiteeti hindavas riigis, keskne põhimõte.
Niedzviecki põhimõtted viisid ta tagasiastumiseni toimetaja kohalt, nii ise seisukohta kinnitades. Teisedki nimekad on teda toetanud ja suunates nii laiemat tähelepanu enesekesksele lahutavale, mitte ühendavale argumendile, mis indigeene toetavad – kuna paljud neist on nö süümekatega euroopa päritolu inimesed – esitavad ad hominem.
Ent kuidagi on mõni, nagu Orwell oma “Loomade farmis” kirjutas, võrdsem kui teine. Seda näeme eriti, kuidas ei tohi suhtuda teistesse, kui sa nende hulka ei kuulu. Ei saa aru näiteks, kuidas aafrika-ameeriklased (paljudel pole Aafrikaga mingit seost ning soontes ehk rohkem valget kui musta) väidavad, et valged on ikka orjapidaja mentaliteediga, ei luba neid kultuuriliste tegevuste juurde. Näiteks Hollywoodis ei anta neile piisavat tähelepanu. Mustade elu on tähtis; valgete ka.
Viimane näide, mis jõudis esmaspäeval Toronto Stari esileheküljele, on ühe noore millenniaali, pärismaa päritoluga aktivisti (foto järgi oli Grey Owl enam indiaanlane kui protesteerija) nördimus, et Dollarama poes müüakse unenägudepüüdjaid. Dream catcher (miks ei ole sellel Ojibwe nimi?) on nende kultuuris mõeldud magavate inimeste kaitsjaks. Pajust punutud võru sisemuses on hirvenaha ja –kõõlusega sõlmitud võrk, allpool ripuvad hauka suled. Võru püüb kinni halvad unenäod, suled aga toovad häid.
Aktivist arvas, et Dollaramas, kus talle püha ese oli asetatud müüki, mis jubagi patt, seda tuleb kinkida, Kanada 150.a juubeli meenetega, oli tema kultuuri pühaduse teotamine, sama kui sakramenti toidupoes mahla ja küpsiste hulka asetada. Ta nõudis letilt nende eemaldamist, mis aga ei toimunud. Niisiis asus ta meedia kaudu oma solvumust esitama. Tüüpiline ajastule, põlvkonnale.
Kuidagi ei arvesta nurisejad, et elavad kapitalismis, heaoluriigis. Jah, vale on Hiinas tehtud selliseid meeneid dollari või paari eest müüa. Aga külastage näiteks Mohawki küla Brantfordi lähistel. Seal müüakse odavaid sigarette (pärismaalased riigilõivu ei maksa) ja kultuuriga seotud meeneid. Bisness on bisness, mõlemal pool peeglit.
Kes vähegi pärismaalaste ajaloo kohta on lugenud, teab, et ei nad nii süütud, inimsõbralikud olnud, kui praegu tahetakse üldsusele esitada. Sõjakad, nottisid teistesse suguharudesse kuuluvaid maha, röövretked olid mehisuse tunnusmärgiks. Kas ei kõla just nagu euroopa kultuuride moodi? Nii et inimlik omadus, kuigi mitte hea. Rahumeelsuse taha ei tohiks pugeda, see ju ajaloo moonutamine.
Grey Owl, keda tänapäeval hinnatakse just ekspertide, ajaloolaste poolt, ei suhtunud kurjuse, halbade soovidega, oma adopteeritud kultuuri. Kirjutas sellest positiivselt. Kuna ta oskas hinnata selle häid külgi. Kas ei võiks nurisejad samuti maailma suhtuda?
Lõpetuseks. Meil on suvilas ühes magamistoas unenägudepüüdja. Saime selle ausalt, kohalik indigeen, keda kaua tunnen, kinkis selle meile ühe pereliikme lahkuse tõttu. Kuigi ta valmistab neid turistidele müügiks, sellega tavadele vastu käies, on ta lahke ja sõbralik inimene, kes ei väsi rääkimast viimasest suguharu kogunemisest koos tantsude, laulude ja neile püha higimaja, meie saunaga. Kas pole siin eestlastega palju sarnast? Nii et võiks julgelt esitada kana või muna argumenti. Euroopa ellusuhtumises on märgatavalt palju sarnasusi siinsete Esimeste rahvastega.
Kuigi maailmas on palju viltu, on ka palju hääd. Nagu unenäopüüdjad, rahupiibu suitsetamine, ihu ja hinge puhastavad saunad. Vast on inimkonnal tarvis taas viimasse pikemaks ajaks asuda, selmet meedia, siutsumise kaudu nuriseda, kuidas kõik neid vihkavad, ja on alati seda teinud.
Tõnu Naelapea, Toronto
