Telli Menüü

Kanada päevik – Majanduseilmast sel aastal


Juba kaua on olnud kombeks pühade eel heita pilk möödunud aasta sündmustele, valida nende hulgast olulisemaid, nimetada inimesi kas heas või halvas mõttes kui viimase 12 kuu silmapaistvamaks kujuks. Nagu hästi teame, valitseb meedias peaaegu haiguslik vajadus esitada negatiivset, mitte positiivset. Kuulus ajakirjanduse aksioom on, et kui on verd, siis esilehele (if it bleeds, it leads). Teleuudistes samuti. Alati katastroofid, surmad, õnnetused on saate alguses, rõhuks, ehk pääseb saate lõppu mingi huvitavam, inimsõbralikum, kaastundlikum lugu.

Kanada on tuntud kui enesekriitiline riik. Ka viisakas, selline, kus solvangut ei soovita esitada. Kunagi ilmus ajakirjanduses uurimuse tulemus, mis kinnitas, et keskmine kanadalane palub vabandust – sorry! – enam kui ühegi teise riigi kodanik. Kuid osatakse sarjata ikkagi, ehk on see trumbiajastu näitaja, et tuleb sorteerida uudistest õiget vale vahelt. Sõelale jääb aga pahatihti siiski, mis viltu läks (Kanada noorte hokikoondise kaotus maailmameistrivõistlusel, näiteks).

Kuidas teisiti seletada selle nädala uudist, et Canadian Pressi (CP), praegu vist olulisema üleriikliku ajakirjanduse allika, kuna ajalehed koondavad toimetusi, töölisi, sotsiaalmeedia realiteetidega arvestades, CP agentuuri kirjutisi tarvitades, selmet oma reporterite teadet, et gallup valis 2017. aastal äriilmas aasta inimese. Ehk uudistetegija (mõiste, mis on väga läänekeskne), kelleks on majandusminister Bill Morneau. Miks? Sest aasta alul helendas talle positiivne majanduslik väljavaade, kuid ta oskas – ning muidugi maailma majandus on osaliselt süüdi, võimalusi ning enese renomee pintslisse keerata.

Loetelu on pikk. Suvel, kui parlamentlased olid puhkusel, inimeste tähelepanu ka mujal, üritas Morneau maksusüsteemi reforme esitada, selliseid, mis keskklassile, riigi majandusliku selgroole sugugi sõbralikud ei olnud. Peatselt järgnesid protestid, mida esitasid üsna vihaselt väikeettevõtete omanikud, arstid, maksueksperdid, isegi Morneau oma liberaalide partei liikmed. Kes aga, nagu poliitikud peaks, kuulasid oma valijaid. Protest taimelava tasandil.

Siis juhiti tähelepanu eetilistele küsimustele. Morneau valiti Torontos jõukas valimispiirkonnas, ajalooliselt liberaalide halduses, ei olnud ette näha ta kaotust. Ju ta siis arvas, et sellise rikaste toetusel ei pea ta ka oma varandust, äriseostusi avalikustama. Morneau ise kuulub riigi rikaste hulka päritud ning teenitud varandusega. Seega, lihtsureliku elu on talle võõras.

See, muide, pole poliitikas mingi uudis. Kunagine liberaalide majandusminister, hiljem lühikest aega peaminister Paul Martin oli samuti rikka ärimehe, hiljem poliitiku poeg. Huvitav, kuidas see on pea et tüüpnäide – alul ärisaavutustega majandusliku stabiilsuse, jõukuse loomine, siis poliitikasse astumine, kuna tulevik on kindlustatud. Ning ärme unustame, et ka poliitikute palgad, hüvised ja pensionid, pärast vaid lühikest aega Parlamendimäel olekut, on üüratult kõrged, võrreldes keskmise kanadalasega.

Martiniga võrdlus on oluline. Kuna tema, Chrétieni valitsuses, kooris heaolusüsteemist, eriti tervishoiult, rahasid vaid selleks, et saaks uhkustada, et eelarves ei ole puudujääke. Kuid ei lahendanud riigi kasvavat välisvõlga. Morneau, noorema Trudeau väljavalitud päästja, vaieldavalt valitsuses tähtsuselt number kaks, pole suutnud täita rolli. Pigem nähakse teda kui pea-pilvedes elitisti, kes püüab oma rikkust salastada, astudes samme, mis ei ole kas arusaadavad või on selgelt elitistlikud. Hiljuti on juba huvikonflikti süüdistusi tema vastu tõstatatud ning opositsioon nõuab ta tagasiastumist.

CP ajakirjaniku Andy Blatchfordi artikkel tsiteerib Huffington Post Canada vanemäritoimetajat Daniel Tencerit, kes leiab, et Morneau sümboliseerib vastutustundetut ekstsessi ja jõukust, nii ka ühendades sellele vastukaja.

Kui tüüpiline, et aasta lõppedes keskendutakse just tagasilöökidele ning eriti oluliselt sellele suurele haigutavale kuristikule, mis laiub poliitikute, rikaste ja tavakanadalaste vahel.

CP oli oma gallupis esitanud kaheksa teist kandidaati peale Morneau. Üheks neist oli Bombardieri CEO ehk peamees Alain Bellemare. Samuti negatiivsetel põhjustel, kuna Bombardier ei saa Kanadas ega USAs oma äritegevust rööbastele, andestage sõnamängu. Kalambuur, kuna Bombardier ei suuda ei rongide ega ka trammide müügilepinguid täita. Ka nende lennundusosakond on surve all.

Kuid oli ka positiivseid kandidaate. Näiteks väikeettevõtja kui aasta äriinimene. Teiseks välisminister Chrystia Freeland. Enne poliitikasse astumist kirjutas ta minu arust 2012. a. ühe olulisema raamatu, Plutocrats: The Rise of the New Global Super-Rich and the Fall of Everyone Else. Pealkiri ei vaja seletamist. Morneau peaks seda lugema.

Freeland tõsteti CP agentuuri poolt esile, kuna ta on väljas Kanada riigi eest NAFTA läbirääkimistel, et kaitsta habrast riigi majandust. Ning ka välisministrina tuleb teda kiita – kui ta juba Moskva põlu alla sattus, siis selgelt teeb ta demokraatia, inimõiguste eest palju. Kui meedia, keda CP küsitles, oskaks olla positiivselt häälestatud, siis oleks Freeland pidanud olema aasta äriinimene.

Lõpetuseks. CP agentuur on tasakaalukas, parteitu, mõõdukas oma arvamustes. Mitte nagu näiteks Toronto Star, kus valitseb vasaktsentrism, vahest isegi äärmuslikult. Või Toronto Sun, 180 kraadi teises, parempoolses suunas. Neile, kes ikka ajalehte loevad, selmet internetist uudiseid saavad, tuleb soovitada CP artikleid lugeda, et teada saada, mis siin riigis toimub. Erapooletu ning mõistlik teave.

Tõnu Naelapea, Toronto

Loe edasi