Telli Menüü

Kanada päevik – Mida te ootasite?


Värskeim sotsiaalmeediaga seotud skandaal on seoses Facebookiga. Nimelt firma, palgates Cambridge Analytica, kelle erialaks on informatsiooni leidmine ehk siinses keeles data kaevamine sellest tohutust universumist nimega Internet, on võimaldanud poliitiliste otsustajate, valijate isiklikku informatsiooni. Paljugi on isiklik ega tohiks olla kasutatud selliseks otstarbeks.

Kuid heldene aeg, kui inimene on nii edev või ebakindel eneses, et päeviti paneb palgeraamatusse – pooldan seda tõlget üle Facebooki - isiklikke asju, siis mida sa ootad? Edevus on saavutuste postitamine, narrus on päeviti foto panek, mida õhtueineks valmistasid (neid on, uskuge). Ettevaatamatus on just Interneti kahele miljardile Facebooki kasutajale sellist materjali andnud.

Psühholoog leiaks, et inimlik on tahe meeldida teistele. Selle tõttu loetakse sõpru, mõnel on neid tuhandetes, mina ei tunnegi nii palju inimesi. Ja siis tolle veisekotletipildi jagamine lootuses, et tuleb sõpru rohkem. Või vähemalt lugejaid.

Isiklikult pole ma sotsiaalmeedia, eriti aga Facebooki õnge läinud. Osaliselt vanusest, kuigi paljud päris eakad jagavad seal uudiseid enese elu kohta. Aga peamiselt, kuna ma ei usalda Internetti, sotsiaalmeediat. Just selle tõttu, et kui küberõhku asetad miskit, siis on see alaliseks seal. Isegi süütu postitus võib kavalale häkkerile anda võimaluse sügavamale kaevata, teada saada seda, mis peaks olema enese ja ehk vaid mõne teise lähema teada. Mitte sadade. Selgelt ka mitte poliitilisete eesmärkide huvides.

Obama teatavasti sai 2008. aastal USA presidendiks, kuna ta õukond oskas sotsiaalmeediat rakendada. Praegune president on kuulus siutsumise poolest. Aga ma saan ju seda ajalehest lugeda. Ning mitte elektrooniliselt, kuna Google teab ju kõike, mida otsid, ja samuti müüb seda teistele. Kuid vanu aegu me tagasi kunagi ei saa. Niisiis tuleb mõistusega tegeleda.

Victoria linnapea Lisa Helps näitas, et tal seda mõistust on kuhjaga. Ta lahkus reedel Facebookist, kuigi ta on aktiivselt ja edukalt suhelnud oma valijatega, linnakodanikega, mitte skandaali tõttu, vaid kuna see ei ole vaimselt terve paik suhtlemiseks. Ta näide on oluline: teema saab esmalt ta sõnul peotäie kommentaare. Kas positiivseid või negatiivseid. Aga siis hoi polloi iseloomu järgi langevad kommentaarid hoopis teistele teemadele.

Heapsi seletus on siin oluline. Facebook premeerib viha ja nördimust. Mida rohkem anonüümsed sõnasõjad kasvavad, seda rohkem jagatakse neid. Facebook on rõõmus, nad teenivad selle pealt. Ja too argpüks, kes klahvalauaga saab lauseid esitada, mille eest ta tänaval saaks ehk vastu vahtimist. EWRi algaastatel oli kole lugeda, kuidas anonüümsed kommentaatorid süljega viha pritsid. Teema ja ajakirjanik olid alul süüdi. Ja ka ikkagi – vaadake vaid Eesti Maja/Keskuse ümber lõõmavaid kiresid.

Heaps ikka suhtleb oma linna kodanikega sotsiaalmeedia kaudu. Kuigi kindlasti kõik ei olnud tema valijate hulgas. Aga see on poliitikute roll funksioneerivas demokraatias. Igal on õigus küsimusi esitada, murede lahendamist loota.

Päriselt ei saa enam poliitikutega muidu suhelda. Mina pooldan eposti, kuna ei ole Instagramist, Twitterist ja Messengerist huvitatud. Lauatelefoniga on ka võimalus, aga tänaseks on kujunenud olukord, et please leave a message. Vahel ei saa teisiti.

Kuid mäletan – ja mitte kaua aega tagasi – päevi, kus poliitik koputas uksele. Sai näotsi esitada oma platvormi, küsida kas saab loota toetusele. Ja näost-näkku suhtlemine on ikka ju kõige inimlikum. Ent üha kasvav tehnoilm tähendas, et siis hakkasid nad helistama. Kui on telefon turvalisuse pärast selline, et teatab, kes helistab, siis saab neid kõnesid vältida. Ja siis robohelistamine. Ei tea, kuidas nimi ja number pääses Doug Fordi meeskonnale teada, aga kui ta nelja aasta eest Toronto linnapeaks kandideeris, siis sai meie leibkond, mälu järgi vähemalt kuus pikka sõnumit, mida sai kustutada. Üks hea tehnoloogiline areng on vastamismasin. Kui kodus ei ole, saab oluline sõnum jäetud. Paraku aga Fordi taoliste oma kah.

On olemas mõiste kui tume internet. Ka sügav riik elik deep state. Nendele väga meeldib inimeste internetiusaldus. On vesi nende veskile. Nii naiivsete kukil pääsevadki alatumad võimule. Või otsesed sulid pangaarve ligi.

Romanss Facebookiga on kõigutatud. Aga kas see Mark Zuckenbergile korda läheb? Naudib oma miljardeid, libertaanlasena ei tohiks ta pihku kihistada, vaid teha kindlaks, et sügav riik käituks eetilisemalt. Kuid asi on kahe triumviraadi osast, millele olevat raske vastu võidelda – raha ja võim. Kolmas muidugi seks. Ja nagu Trump on avastanud, afääre ei saa nii lihtsasti, andestage, teki alla peita. Või pelgalt raha eest loota, et keegi ei saa teada. Mõni arvab, et praegune Stormy Danielsi ümber keerlev torm (andestage jälle) võib isegi viia talle etteennustatud pukist eemaldamist.

Kui kired nagu kukk, siis äratad inimesed üles. Tahaks loota, et Facebook, info kaevandamine ebaseaduslikult, et seda edasi müüa, toob mõistuse inimestele. Realistlikult, mitte paranoiliselt, olen kindel, et see ei juhtu. Kuna edevust ei saa reguleerida. Ega ka lollust.

 

 

Tõnu Naelapea, Toronto

Loe edasi