Ei Churchill ega Clemenceau, möödunud sajandi riigimehed Suurbritannias ja Prantsusmaal, olnud esimesed, kes sellist taipu avaldasid, kuigi on nii esitatud. Väidetavalt – ja ka see on vaieldav, kuna kindlasti olid juba ennemgi mitmed selliselt noorte kohta arvanud – ütles nii, erinevate vanustega, USA teine president John Adams. Selle oli kirja pannud oma päevikusse aatekaaslane Thomas Jefferson, ise tulevane president.
Noorte käes on ju tulevik. Eesti rahvas teab seda hästi, mitmed suured saavutused on sündinud tänu noortele. Kuid ärgem unustagem, vanemate toetusega, juhtimisega. Selle nimeks on kasvatus. Mis omakorda tagab järjepidavust. Eksisamme andestatakse arusaadavalt; saavutusi loomulikult kiidetakse.
Kus aga kunagi ei tohiks eksida on poliitiliselt. Teooria ei võrdu alati praktikaga.
Sotsialism teoreetiliselt on hea asi. Kuid praktiliselt mitte, kuna isegi iga inimliku joonega arvestades on võimatu kõikidega võrdselt suhelda. Teame seda juba suurematest perekondadest, kus (näiteks) esmasündinud lapselt oodatakse vägitempe, pesamuna aga hellitatakse. Või peredest, kus on ainult üks laps, kelle õlgadel on siis kõik vanemate lootused, mitte jagatud õekeste-vennastega. Kogukond on meil samasugune. Kõik ei sobi inseneriks või heliloojaks. Ent kujutage ette ilma, kus poleks tugevaid maju, kultuuri. Igal on oma roll, mõnel kaljukindlate faktide najal püsivate teadmistega, teisel loomingulisemalt.
Alul empaatiaga, siis majandusliku mõistusega. Sealt siis see kuulus lause ja selle tänanegi populaarsus. Usun, et paljud meist peavad end nö sotsiaalseks liberaaliks, samas aga fiskaalselt konservatiiviks. Kuna paraku südametunnistuse jälgimine ei ole alati rahakotile kohane. Selleks usaldame rahva raha juurde valimiste kaudu esindajad, kes nõunike, küsitluste, ekspertide arvamuste põhjal langetavad otsuseid üldsuse huvides. Võlgu ei saa kaua elada.
Kuid pendel on kõikunud kaugelt kurakäele. Ei sooviks keegi heaoluriigi programmide kärpimist teiste kulul. Kuid selleni sotsialism viib. Kommunism Hiinas täna ja eile, N Liidu kohutav pärand tõi realiteedi, kus võrdseid ei olnud üldsegi, ainult eliit, mida Läänes agaralt sarjatakse. Poliitilise korrektsuse huvides saavad majanduslikku toetust äärmused, üldsus kannatab. Kuidas muidu seletada, et Ontarios on riigikulutused tõusnud nende 15 aasta jooksul, mil liberaalid on olnud võimul, 111% võrra. Ajal kui inflatsiooni protsent on riigiandmetel vaid 25,3%. Raha tuleb valija taskust, läheb vähemustele, mitte kogukonnale.
Eelolevatel Ontario valimistel on esmakordselt noorematel otsustav sõna ütelda. Kui 2015. aastal föderaalvalimised võitis liberaal Justin Trudeau partei, siis seda tänu sellele, et nad suutsid püüda noorte tähelepanu. 20% rohkem valijaid kui kunagi varem vanusegrupist, mis sündinud aastatel 1980-2000, osalesid 2015. a., langetasid hääle.
Seda demograafilist gruppi nimetatakse millenniaalideks, peegeldades nii sünniaega kui aastatuhande vahetust. Aastal 2018 on neid esmakordselt Ontarios rohkem kui varem suurimat valijategruppi, sõjajärgseid „buumereid” (1945-1965 sündinud).
See on mõtlemapanev fakt. Küsimuseks jääb, vähem kui nädal enne otsustamist, kas valitakse südame või ajuga. CBC värske gallupi järgi võib loota viimasele, kuna paljud millenniaalid pole veel otsustanud, keda nad 7. juunil toetavad. Küsitluse järgi on sellised nooremad valijad valmis igat parteid toetama, kui nende lubadused, kampaania on veenvad. Konservatiivegi, rohkem kui pooled kaalusid seda varianti, kuigi enamuses olid liberaalide poolt (6/10-st) ja ei mingi üllatusena uusdemokraadid (NDP), 2/3 noorematest olid valmis neid toetama. Arvud kinnitavad avarat mõtlemist, isegi kui mõjud meedias on valjud.
Millenniaalid ei tea palju ajastust 1990-1995, kui NDP üllatusvõitjatena Queen’s Pargis valitsust juhtis. Kuna bürokraadid, valitsuse palgalehel olevad moodustasid siis 20% provintsi eelarvest, siis vähendati nende sissetulekut. Mõnele, nagu riigitöölistele, olid need 12 palgata tööpäeva. See tähendas sundpuhkust, korra kuus kodus olekut. Neid nimetati Rae Daydeks, toonase peaministri järgi. Teistele, nagu arstidele, kes haiglatöölt ei pääsenud, oli see palga kärpimine. Kolmandad – keda peetakse olulisteks töölisteks (huvitav, kuidas arstid seda ei ole) nagu politsei, tuletõrjujad, kellel puudub õigus streikida – ei pidanud seda majanduslikku mõnitust üle elama. Streigioht on ametiühingute tõttu suur. Kas millenniaalid mäletavad, kui tihti nende õpetajad streikisid? Kuivõrd kannatas nende hariduskäik pole tänavuni selge.
Paljude silmis on selles demograafilises grupis, pahatihti pejoratiivselt nimetatud lumehelbekeste hulgas neid, keda heaoluühiskond on hellitanud. Harjunud kõike saama, vanemate kaitsel realiteetidest mitteteadlikud, arvavad mõned noored, et kõikidel peaks olema samad eelised kui neil. Ning nõuavad seda valjult. Nagu siinne vanasõna ütleb, võiet saab vaid krigisev ratas. Selliseid kiunuvaid on märksa vähem kui tavotiga määrimise nõudjaid. Sealt pärinebki enesekeskse tegevuse, muu igapäevase eiramise eest saadud (kuri)kuulsus.
Sotsiaalmeedia ajastu tihti ei luba adekvaatset infoseedimist, otsustusvõimet. Loodetavasti millenniaalid, kel nüüdsest on oluline roll valimiste läbi poliitilise suuna määramisel langetavad otsuse peaga, mitte südamega. Rahata, võlgades on raske elada, nagu nii mõnigi neist on vist jubagi tööd, korterit otsides kogenud.
Tõnu Naelapea, Toronto
