Praegune skandaal on mitmeti uskumatu, eriti kuna keskne kuju, Don Meredith mängib tolerantses Kanadas alatumat kaarti – rassismi etteheidet. Vabandage, aga sellega ta kinnitab meepotis tõrvatilga olemasolu. Nimelt kirikuõpetaja Meredith, kes sündis Jamaikal, Kanadas aga saavutas oma maine noorte kuritegevust ennetada proovides, pakkudes ususõnumi kaudu lahendusi, oli ebasündsas seksuaalses vahekorras teismelise tüdrukuga. Kes oli liialt noor, et osaleda valijana riigiprotsessis, aga seaduse järgi vana küllalt, et „nõusolekut” anda. Keda ta kohtas oma usutöö kaudu, väidetavalt ta võttis neiu süütuse, olles enam kui 30 aastat tast vanem.
Senati eetikakomitee on leidnud, et Meredith murdis senati eeskirju, mitte ainult ebasündsa käitumise tõttu, aga kuna ta lubas teismelisele töökohta, nii oma võimu kuritarvitades. Nüüd nõutakse Meredithilt kohalt tagasiastumist, mida ta aga tõrjub. Kuna Meredith on mustanahaline, siis ta vihjab sellele, et valged senaatorid Mike Duffy ja Pamela Wallin, keda uuriti majanduslikel kaalutlustel, ei astunud senatist tagasi. Meredithi sõnul on topeltstandard – kui ta poleks Jamaikalt pärit, siis ei oleks küsimust. Vabandage jälle, ühed käisid rahaga vääralt ringi, tema aga teismelisega. Kas inimene pole tähtsam kui raha? Oleme ju harjunud, et poliitikud, nii valitud kui määratud, unustavad fiskaalseid kohustusi.
Möödunud nädalal kommenteeris Toronto Stari julge ajakirjanik Rosie DiManno Meredithi häbematust. DiManno ei karda vist vanakurjagi, analüüsib kontroversiaalseid teemasid ja tihti kirjutab mitte ainult kartmatult, aga selle sama kaine mõistusega, mis pidavat senaatori roll olema.
Kokkuvõttes kirjutas DiManno, et Meredith on tüüpnäide patriarhaalsest lähenemisest isegi tänapäeval. Temal on ametikohavõim (kirikus, senatis). Mõjuvõim. Täiskasvanu kogemused. Ja DiManno parim kirjeldus: ilmne, silmnähtav meessoo eneseavaldus (manifest manhood). Võrrelge seda teismelise tütarlapse eluotsinguga, vanuses, kus paljud eluasjad on segased ja iseloom veel väljakujunemata. Kui määrav on siin nö isakuju? Kes ainult oma huvides kuritarvitab noort inimest, lubades ei-tea-mida, vaid selleks, et esimene saaks oma himusid rahuldada.
See on poliitikas paraku liialt tihti esinenud. DiManno võrdles, kuigi polnud seda tarviski, olukorda Clinton/Lewinsky skandaaliga. Ka suguline vahekord vanema mehe ja märksa noorema naise vahel. Clinton teatavasti valetas, aga teda ei võetud kohtulikult vastutusele, ta jäi Valgesse Majja. Monica Lewinsky oli küll natuke vanem, siiski on ta kõigil meeles ja eluks ajaks häbipukis, ikka meedia šaakalite ja hüäänide huviorbiidis. Täna on Clinton respekteeritud eminence grise, veidralt, ikka abielus… Ning ärme unustame praeguse USA presidendi suhtumist naistesse.
Millal ometi muutuvad selliste meeste suhtumised? Ning millal ometi võtavad nende mõistlikumad kolleegid mõistuse pähe ja eemaldavad sellised nurjatud, ilged inimesed positsioonilt? Meredith oleks ammu pidanud tagasi astuma. Kuidas ta abikaasa saab temaga ühe katuse all elada on mõistatuseks. Meredith, kes irooniana määrati Harperi poolt senatisse, ei kuulu enam partei rühmitusse, aga keeldub nüüd iseseisva senaatorina oma sinekuuri käest andmast. Ning senati eetikakomitee pole neid ridu kirjutades nõudnud, nagu neil õigus, temalt seda sammu.
Skandaal ei tohiks vaibuda, nagu poliitikas pahatihti juhtub. Selliste väärkäitumiste tulemus peaks olema mitte ainult neist õppimine, vaid ka süüdlase karistamine. Kuigi see ei tähenda vangistust, peaks kohakaotamine olema enesestmõstetav. Harperil oli õigus. Kanada senat vajab reformi, mitte ainult eetiliselt, vaid eriti vastutusevõtmises. Paraku elu õpetab, et mehi nagu Clinton ja Meredith, ei muuda mingi vägi. Küll aga peab kirikuõpetaja oma viimasel kohtutunnil arvestama sellega, et maised teod, patud, viivad ta ainult ühte paika, mille kohta Dante on tabavalt kirjutanud.
Tõnu Naelapea, Toronto
