Dykstra ei pääsenud viimastel valimistel isegi sedelile. Teda valiti selle järgselt Ontario PC partei presidendiks. Föde-raalse poliitikasse astumise soo-vi ajal esitatud allegatsioonid sundisid Dykstrat, partei juhti Ontarios, kohalt tagasi astuma.
Ent kuulake, mida Harper ise siutsus. Ta oli teadlik olukorrast aastal 2015. Kuid kuna politsei ei leidnud kinnitavaid fakte Dykstra väidetavate üleastumiste kohta ning sulgesid oma uuringu, siis Harper ei saanud õigustada Dykstra kandidatuuri eemaldamist. Pidage meeles sea-duse olulist arusaamist. Inimene pole süüdi, kuni teda nii mõistetakse, vaid süütu, kui ei ole mõistetud süüdi. Seda olulist vahet ei tunta siin riigis nende kärmete isehakanud kohtunike hulgas.
Harper lisas siutsus, et ta polnud kunagi kõhelnud kandidaate eemaldamast partei nimestust ega ka valitud parlamendiliikmete hulgast. Ta uskus politsei töösse. Nagu peaks seda iga -kodanik tegema.
Praegune konservatiivide juht Andrew Scheer, kes ei olnud seotud 2015.a valimiste kampaaniaga, teatas, et käivitamisel on iseseisev, erapooletu juurdlus Dykstra vastu tõstetud väidetele. Kuid tuleb küsida: mis muutus kahe aastaga? Kui toona politsei ei leidnud põhjust esitatada -ametlikku süüdistust järgneva kohtuprotsessiga, siis miks äkki nüüd? Kas nüüd on fakt vähem tähtis? #MeToo liikumise juured olid alul kiiduväärt, olulisi samme võeti, paljastades (enamuses) mehi, kes kuritarvitasid mitmel moel või-mu. Kuid hüsteeria on üle võtnud, tõega ei paista olevat mingit seost.
Miks politsei sõna ei loe? Treenitud, välja õpetatud, elukutsena aega pühendavad -kord-nikud on turmtule all nö -erihuvigruppide poolt. Black-Lives-Matter, organisatsioon mis soovib kaitsta Aafrika, Ka-riibide juurtega kodanikke, on politseiga raksus. Ei usalda neid ja -küsivad, miks on pro-port-sionaal-selt nende nahavärviga inimesi rohkem trellide taga kui valgeid. Ei tule ette, et neid on seaduseriigis süüdi mõistetud kuritegevuses, kannavad seaduste poolt määratud karistust. Ilmselge põhjus.
Siis arvestage vikerkaare-rahvaga. Aastaid pole oma-sooiharad olnud rahul politseiga. Mullu ei soovitud nende osalust Pride paraadil. Küll aga nõuti nendelt korrapidamist, paraadi turvamist, maksumaksja aina maksku, kui nemad uhkustavad. Hiljuti arreteeriti maas-tikukujundaja, moodne nimi aednikule, kellele politsei esitas süü-distuse mitme gei mõrvas. Ning arreteeris ta. Politsei ar-vab, et ohvreid võib olla roh-kem.
Kuid selmet tänu avalda-misele vikerkaarekülas paiskus seal valla vihavoog. Politsei ei olevat võtnud nende muresid -tõsiselt. Omasooiharate kogukond olevat juba aastaid kartnud massimõrvari olemasolu, kuid politsei polevat nende arust tõhusalt muredele reageerinud. Ent kui pole kinnitavaid fakte, siis politsei tegevus ei kanna alati vilja..
Ning politsei detektiiv-seersant, kes uuringut juhib, töötas meeletuid ületunde, enne kui süüalune arreteeriti. Ei tegutsenud väidetavate allegatsioo-nide põhjal. Nii nagu peaks.
Viimane vähemusgrupp, kust tuleb politsei vastast sõimu, on indigeenid, pärismaalased. Jäl-le-gi, tänu nende nähtavale väli-musele, mis kinnitab nende juuri, olevat politsei neid ahistamas. Nagu mustanahalisi. Jäl-legi, kui statistika järgi on nende hulgas enam kui protsentuaalselt uimastite, alkoholi -ohvreid, seonduvalt sellega tihti kuritegude sooritamist, kas siis ei peaks kordnikud olema valvsad?
Need lahkhelid rõhutavad, kuidas võrdõigustele, seaduse-riigi põhimõtetele vilistatakse, kui arvatakse, kinnitusteta, et on kellelegi ülekohut tehtud. On -äärmiselt rõõmustav, et mine-vikupatte, kuritegevusi paljas-ta-takse. Ent hüsteeriahood, mis domineerivad hetkel, ei arvesta sellega, et tuleb käia põhjusega loodud süsteemi, seaduste järgi. Kõikide, mitte valjude, suures vähemuses olevate huvigruppide huvides.
Tõnu Naelapea, Toronto
