Mercerist sai staar programmis This Hour Has 22 Minutes. Mullu oktoobris ilmus Angela Mombourquette’i, ajakirjaniku ja ülikooli õppejõu, sulest raamat 25 Years of 22 Minutes, mille alapealkirjaks oli autoriseerimata suuline ajalugu, märkimaks saate aastapäeva. Huvitav raamat väärib lugemist. See on ebaametlik ajalugu, kuna CBC ei lubanud tausta trükki – alul oli poleemikat saatega, riigiringhäälingu bürokraadid ei saanud naljadest aru – nii et paljud, kes saatega on olnud seotud selles ajavahemikus, esitasid lõikude kaupa oma mälestusi.
Merceri toon esile kui kvintessentse Kanada koomiku. Ta naljad, eriti ta kuulsad „rantid“ ehk märatsused ei ole kunagi halvustavad. Ega ropud, räiged, nagu mitmete USA naljaviskajate repertuaaris paraku on leida. Intervjuus, mis ilmus laupäeval Toronto Staris, rõhutas Mercer Thunder Bay (linn Põhja-Ontarios) filosoofiat. Et saade ei s..u selle linna, mõttepikendusena ka teiste peale. See ei ole kanuklik. Pigem tegi Mercer enese kulul nalja, äärmiselt nauditavalt. See on väidetavalt üks selle riigi inimese iseloomustusi – inklusiivsus ja julgus. Mercer, kõige oma sõbraliku tögamisega, on mees, kes teise silmas ei näe pindu, aga oma silmas näeb palki. Nii on ta inimene, kes oskab juba iseloomu kaudu tuju tõsta.
Kanadalased on kaua põdenud mingit alaväärsuskompleksi, vaadates lõunanaabri poole, nende kultuuri pahatihti matkides. Mercer on kinnituseks, et siin on oma huumor, kodukootud mõistus, maa soolale omane lähenemine ilmale, poliitikale ja teadagi spordile.
Poliitikud said sellest kohe aru. Merceri üks ideid 22 minuti saates oli avalikult kaamera ja mikrofoniga poliitikute üllatamine, neid nö löökreporterina intervjueerides tobedate küsimustega. Alul see riiki juhtivatele, ennast täis inimestele ei meeldinud. Kuid rahvale meeldis, ja kohe said ka poliitikud aru, et saates esinemine toob neile ainult positiivset reklaami. Ainult endine peaminister Stephen Harper ei saanud naljast aru. Kutsus kohale ratsapolitseinikud, kes asetasid „telereporteri“ Mary Walshi käeraudadesse. Pole ju see ka mõni ime. Harper mitmeti ei peegeldanud keskmist kanadalast oma vajadustega igat kui viimast detaili kontrollida. Hiljem aga sulas ta lahti, saades aru 22 minuti tõmbejõust.
Üks maailma juhtkuju, keda Mercer haneks tõmbas, oli Ameerika president George W. Bush. Ajal, kui Jean Chrétien oli peaminister, sai Mercer USAs löögile, sissitaktikaga pressikonverentsil, küsides, mis on ta vahekord Kanada valitsusejuhi Jean Poutine’ga. Poutine on teadagi Quebécis loodud soolane ja rasvane vaheeine või snäkk, friikartulid mis on kaetud juustu tegemisest üle jäänud paksuga (curds) ning soustiga. Bush kinnitas oma väheseid teadmisi muust maailmast sellega, et ta ei tabanud, et Mercer teda nöögib. Jean Poutine oli tema arust olemas. Kuna reporter nii ütles.
See, koomiku firmamärk oli sõbralik nöök. Ta kujunes väga populaarseks Kanadas. Ninaprilli tegemine, õnge võtmine on oluline osa huumorist. Liimile minek pole ju üllatuseks, kui mikrofon nina all, kaamera vurab. Inimlik on tähelepanu nautida, ja kui oled poliitik, siis on see juba osa ta koostisest. Lootus poolehoidu saada, rahva ees esineda, on kahtemata selliste inimeste raison d'être.
Starile antud intervjuus rõhutas Mercer, et kanadalased usaldasid teda, jätsid talle „tere tulemast“ tunde igal pool, kus ta oma märatsemisi pidas. Üks meeldejäävamaid raporte oli, kui Mercer Winnipegi läbival Red Riveril talvel uisutas, pärides, miks manitobalased nii külmal päeval ennast piinavad. Vastused olid sellised: mis pakane? Meil pole külm. See on ju Kanada, ehtne talv, tritsutamine hoiab keha sooja, tuju hea.
Rick Mercer tagas raporti saadetega naudingut kui mitte vappuva vatsaga naermist. Teda on hinnatud kindralkuberneri poolt aastal 2014 Kanada riikliku ordeniga. Elutöö eest – mille suur osa on kahtlemata veel ees. Siin riigis rüütliks ei lööda. Kuid tagasihoidliku, samas otsekohese ja viisaka huumori esitamise eest võiks söör Mercerile mingi uhke tiitli leida.
Nii tarkust kui naljasoont ei saa marjana maast võtta. Ei tea, mis ses Newfoundlandi pinnastikus on – või on see hoopis meres, õhus? – aga nende villase viskajad on võrratud. Jään huviga ootama Merceri järgmist projekti.
Tõnu Naelapea, Toronto
