Pärismaalasi sunniti koolidesse, kus toimus vägivald. Harperi valitsus lõi komisjoni, millest on võrsunud Truth and Reconciliation Commission, eesmärgiks tõe ja lepituseni jõuda. Praegune Trudeau valitsus käitub, nagu see oleks olnud nende idee, aga mis sellest, peaasi et astutakse samme, liberaalid on juba lubanud üüratult suuri summasid (miljardites), korvamaks ajaloo kuritegusid.
Ning neid on paraku palju – valge mees tõi tulivee, tüssas põlismaalasi, kellel ei olnud isegi eraomandi mõistet, eriti kui tegemist maaga, ja pole austanud lepinguid. Reservaadid on armetud paigad, elukallidus tohutult kõrge, noortel puudub elus eesmärk, vanad kombed on kadumas. Suurlinnades nagu Winnipeg (kus TRC asub) ja Toronto on põlismaa päritolu inimesi ohtralt, kus nad on nagu kala kaldal, oma elemendist eemal.
Samas heidetakse põlisrahvastele ette, et nad reservaatidelt, kus neid põhiliselt maksumaksja taskust ülal peetakse, ei lahku, nagu näiteks Euroopast tulnud inimesed, kes tahtsid kas poliitilist vabadust ja stabiilsust või majandusliku elu paranemist. Vanad kombed küll, aga kuidas kooskõlastada hülge- ja karusnahaküttimist, kalapüüki interneti ja MTVga?
Veel heidetakse ette, et pealikud – jah, see sõna on ikka poliitiliselt korrektne – saavad ülihead sissetulekut, kõrgemat kui riigi peaminister, aga nende alamad virelevad endiselt, kui pealikud lendavad ühelt tippkohtumiselt teisele.
Keskkonnamured on põlisrahval akuutsed. Grassy Narrows, kuhu enam kui 40 aastat tagasi elavhõbedat suures koguses maeti, sellega joogivett rikkudes, on taas luubi all. Joogivesi on üldse suureks mureks. Ent kui näha ajakirjanduses fotosid reservaatidest, rämpsu vineerist hurtsikute ümber ja risu kõikjal, siis eks nii mõnigi endine loodusehindaja on käega löönud selle austamisele.
Topeltstandardeid on muidugi ka nö valgetel, aga pärismaalaste probleeme ei lahenda pelgalt mammona pildumisega. Suhtumine peab muutuma nii linnades kui reservaatides, nii valitsuste kui suguharude poolt. Ja see on paras ajalooline pähkel.
Ajal, kui islamofoobia ja rassism on iga vasakpoolse telekommentaatori huulil ja poliitikud nagu Trump ei aita olukorrale kaasa, on inimlikkusest paljudeski riikides vajaka. Vähemalt kanadalased saavad aru, et mineviku kuritegusid peab lepitama, kuid seda saab vaid ühiselt teha. Nagu psühhiaater patsiendile ütleb – kuna siin on tegemist vaimse, mitte füüsilise hälbega – ei sa ise terveks saa, kui sa seda ei soovi…
Lõpetuseks. Ei saa aru, miks nii palju päevi pühendatakse eri gruppidele. Töölised, naised (aga mitte mehed), emad ja õnneks ka isad, pagulased ja pärismaalased. Kas unustame neid teistel aasta 364 päeval sootuks? Kui soov juhtida tähelepanu, siis hea küll. Aga sellega võib ka ogaralt liiale minna. Vihjates, et siin on vikerkaarerahvale tervenisti kogu jaanikuu määratud, et uhkustada oma eripäradega. Millega normaalne inimene lepib, aga mitte, kui seda talle kogu aeg nina ja silmade ette hõõrutakse, nagu ühed oleks teistest paremad ja uhkemad. Aberrant aga käitub nagu Orlando suurmõrvar ja seaduseid ei ole olemaski, mis aberrantsust pidurdaks või ennetaks.
Tolerantsus olevat Vahtralehemaa nurgakiviks. Mitte aga ebavõrdsuse propageerimine, mida pahatihti mõne sellise päeva (või kuu) nimetamisega võib tunduda olemas olevat. Yukonis töötades kohtasin erakordseid pärismaalasi, sõbralikke ja töökaid. Manitoulinil samuti. Ei nad kõik ole laisad ja bensiinihaistjad, alkohoolikud, kuid vahel meedia maalib sellise pildi, nagu nende saatus pole enam nende määrata. On küll ja mingi pärismaalastele pühendatud päev ei muuda olukorda.
Tõnu Naelapea
