Milles on siis küsimus – kas jälle vaid rahas? Hästimakstud postiljonid ei paista kuidagi rahul olevat, kunagi. Kuid nagu üks (ilmselt CUPW liige) lugejakiri Toronto Staris möödunud nädalal rõhutas, töökoht pole sugugi lihtne. Väites, et päevas tuleb 20 kilomeetrit kõmpida, 500-le kodule posti viies polevat sugugi lihtne, eriti kui ilmad on sandid. Kutsuti välja, et proovige ise. (Väidetavalt ei pea paljud uued postijaanid kaua vastu – kuid miks me siis ei näe tööpakkumiste kuulutusi?) Seda 20 km hästi suurlinnas ei usu ja 500-le majale posti toimetada ei tohiks küll tervet tööpäeva neelata. Ning Torontos äärlinnades on furgoonauto, mille kirjakandja Canada Posti oma jagukasti ette pargib, sealt kirjakotist kaasa võttes, mida tarvis, siis autoga järgmiseni.
CUPW rõhutab, et Canada Post peab esmalt lähenema tervise ja turvalisuse teemale. See on ju poliitkorrektses maailmas nagu pro forma. Puhas enesekeskne vingumine. Samuti soovitakse, et linna ja maa postiljonidel oleks võrdsus. Maal aga ei ole muud, kui autoga postkasti ees peatuda. Või nendesse hiidpostkastidesse sorteerida, postisaaja tulgu ise järele. Kõige pentsikum on nõue lõpetada ebakindel kõikuv töö, mis iganes see precarious work enesest kujutab.
Canada Post omakorda on pakkunud palgatõusu, mis on inflatsioonikõverast kõrgem, millisest saab erasektoris vaid unistada. Samuti on lubatud töökoha kindlustatust ja isegi paremaid hüviseid. Canada Post väidab, et nad pole vastu nõudnud mingeid järeleandmisi.
Nagu alati, keda uskuda. Ühest küljest on raske postimeestele/naistele kaasa tunda. Nagu kadunud äi iga streigi korral vihastas – on alles jultunud. Muud omadust pole vaja kui lugemisoskust ja tasemel füüsist. Ning esimesega juhtus ikka nii, et vahel said kas naabri posti või hoopis kõrvaltänavale mõeldud saadetisi. Ja selle tervise, tugevate jalgade, kopsude küsimus oli ka küsitav. Toona paljastati, et kirjakandjad võtavad kõige rohkem haiguspäevi riigitöölistest. Ometi peaks värske õhk, liikumine, just tugevat tervist tagama.
Nagu ülal mainitud, hüvised on jubagi CUPWl paremad kui paljudelgi, kuna võimas ametiühing on neid ajapikku välja kaubelnud, lisanud jubagi magusale olukorrale, millest lihtsurelik võib ainult unistada. Pensionile pääsetakse, nagu õpetajadki, varakult. Tänapäeval aga 60-aastased on tervemad kui kunagi varem, ei ole vaja mineviku normide järgi käia. CUPW nõudmiste järgi saab staažiga isegi varem pajukile.
Ametiühingutel oli ajalooliselt oluline roll töölise õiguseid kaitstes kurjas kapitalistlikus süsteemis. Tänapäeval aga paistab olevat nii, et kui leping on läbi, siis asutakse pööraseid nõudmisi esitama, teades, et antakse mõneski järele, siis ametiühingud annavad ise näiliselt ka järele, olles aga juba enne läbirääkimisi teadlikud, et nad pea et ekstreemseid tingimusi kunagi oma huvides ei saavuta.
Paraku lisab olukorrale pingeid see, et Canada Posti ladvikus on rahulolematus, peamehed, kõrge palgaga, kas ei tööta tasemel või lihtsalt väidetavalt ei saa olukorrast aru. Mis siin aru saada – kui võimalus on olemas legaalselt streikida, siis CUPW on pea alati seda varianti tarvitanud. Monopolil on muide, isegi interneti ajastul, hiljuti kasum kasvanud, kuna ikkagi tuleb paljutki paberile trükkida, koju saata, ja sellise töö erasektori kätte andmine pole kuidagi majanduslikult tark.
See, et nagu mainitud töö katkestamine, toimub vahetult enne jõule, on samuti muret tekitav. Paljudki ootavad pikisilmi postkastis leida mitte ainult värsket ajalehte, kuid kaugelt tervitusi, seda eriti vanemas põlvkonnas. Noortele see ei loe.
Blaseerunud ning tülpinud rahvale enam streigid internetiajastul niivõrd ei loe kui siis, kui tõesti polnud muud varianti. Tavaline inimene võib küll ehk mõneti väsinud postiljonile kaasa tunda. Kuid ainult siis, kui ta tasemel oma kohustused läbi viib. Ning Canada Posti enesele on raske kaasa tunda, kuna bürokraadid on aastakümneid seal paraja pudru ja kapsad kokku keetnud. Ja monopol lohiseb edasi. Kahju aga jällegi, et heaolu-, mugavusriigis peab tavakodanik taas isekuse tõttu privileegitud ametiühingute nõudmiste tõttu kannatama.
Tõnu Naelapea, Toronto
