Mõni ehk peab sellist informatsiooni jagamist tühiseks. Toonitades, et kui inimene on süütu, siis mis seal kurta. Aga jubagi tungib riik liialt tihti inimese erallu. Ja arvuliselt pole Presto kaart veel jõudnud sinna, kuhu nad suure suuga mullu lubasid. Vaid 12 protsenti TTC süsteemi päeva 1,8 miljonist reisijast kasutab kaarti. Isegi kui on 2,54 miljonit kaarti väljastatud, on suurem osa neist ikka äärelinnadest, kaugemalt GO süsteemi reeglipärane edasi-tagasi reisija. Seda just ülamainitud mugavuse tõttu, paljud ei soovi südalinna autoga sõita või 400-seeria maanteedel ummikutes istuda. Rongi aknast välja vaadata, ajalehte lugeda või isegi tööpäevaks ettevalmistusi teha. Seda roolis teha ei saa.
Presto implementatsioon käib ka veel ikka üle kivide ja kändude. Tihti on nii, et bussis on kaardilugeja langenud süsteemist välja, ei tööta. Mis tähendab muidugi reisijale tasuta sõitu. Suurem nuhtlus on aga näiteks see, kui Eglintoni jaama, üks rahvarohkemaid süsteemis, näidet kasutada, kus puudus peasissekäigus kuni alles hiljutiseni masin, mis Prestot lugeda saab. Hakka siis taskust münte otsima. Torisemisest ei aita, paljud TTC inspektorid, kes valvavad jaama sisenemise legaalsust, ei ole huvitatudki, et süsteemi käivitamine võiks liikuda kiiremini kui teo kiirusega.
Seadusi jälgivat inimest riivab ehk kõige rohkem see, et Metrolinx ei ole teatanud avalikult, et mitte ainult on neil oskus koguda reisiinformatsiooni, aga et nad seda nii heldelt politseiga jagavad. Teadagi kahanevad inimõigused seoses privaatsusega iga päevaga, aga ometi võiks jälgida seadusi, inimõiguste hartat ja jagada sellist informatsiooni ainult ametliku paberi alusel.
Tühine mure mõnele. Aga isegi Toronto Star, kelle transpordireporter Ben Spurr paljastas Presto info kuritarvitamise, leidis teema piisavalt tähtsa olevat, et koguni teisipäeval juhtkirja sellele teemale pühendada. Vasaktsentristlik, Kanada suurim ajaleht, kus tihti tuuakse esileheküljel kohalikke skandaale esile, nautides aastakümneid kogutud kuulsust kui tavakodaniku, igapäevase Joe õigustekaitsja. Alati ei saa Stariga nõustuda, aga seekord küll.
Reisimine, eriti lennukiga teise riiki, on kujunenud ebameeldivaks, invasiivseks elamuseks. Tunnen mitmeid, kes keeldusid, juba enne Unitedi lennuliini skandaali, USAsse reisimast, kuna nendega käituti kui osaga lehmakarjast, kellel pole inimesega midagi sarnast.
Presto kaardiga seotud mured pole sugugi nii hullud. Kuid asjad kipuvad enam ja enam totalitaarse riigi lähenemise poole minema. Ning lõpetuseks – Presto kaart (nagu TTC kuupasski) on ikka anonüümne, seda võib teistele laenata. Kuid ainult registreeritud omanikule, mida Presto nõuab, kantakse sõit üle. Nii et teoreetiliselt laenatud – või varastatud – Presto kaardi omanik saab seda ülepakutud näitena antud panka röövida, politseile aga anti informatsiooni tema, mitte kurjategija kohta. Mis kinnitab mitte ainult privaatsuse piiride ületamist, aga sedagi, et keegi ei saa olla kindel, millist infot tema kohta on kordnikele antud.
See on just kui ristmikel asuvate fotokaameratega. Punasest tulest läbi sõitnud auto numbriplaat salvestatakse, aga keegi ei tea, kes oli roolis. Trahvi saab autoomanik.
Ühistransport on oluline osa suurlinna elust. Presto kaardiga reisija ei peaks kartma, et politsei ebaseaduslikult landib informatsiooni või eirab juriidilisse süsteemi sisseehitatud erakodaniku õiguseid. Nagu Trudeau vanem ütles kunagi, riigil pole kohta erainimese magamistoas. Bussil, rongil aga vist küll. Aeg Metrolinxil seadusi jälgida, ka oma ootusi läbipaistvamaks teha, et ajalehereporter ei peaks üldsusele teatama, kuidas hiilitakse seadustest kõrvale.
Tõnu Naelapea, Toronto
