Möödunud nädalalõpul Québecis olid tervenisti 146 linnavalitsust, munitsipiaalpiirkonda üleujutamise ohus, 2,500 maja evakueeriti ja jäid vihaste vete ohvriks. Montréalis, mis peamiselt ju saarel St. Lawrence'i jõe keskel, olid ja on madalamad linnajaod samuti kiiresti tõusvate lainete ohus. Evakueeriti 220 kodu, sõjavägi on kohal liivakotte täitmas, et kaitsetamme ehitada ja samuti korda hoidmas.
Ottawa lähistel, kus sama nimega jõgi on ülikiirelt tõusnud, oli üleujutusi, õnneks väiksemates keskustes. Mis muidugi ei vähenda selle inimese muret, kes oma kinnisvara ja kõik seal sees oleva võib kaotada.
New Brunswickis oli piirkondi, kus sadas 36 tundi vahetpidamata, kokku 150 millimeetrit vihma. Kujutage ette, vana süsteemi järgi kuus tolli. Muidugi, selle tagajärjel ületas St. Johni jõgi oma kaldad. Torontos omakorda püstitasid saare elanikud tulvaveetõrjetammisid. Seal on ajalooliselt olnud mitmel korral üleujutamist. Ning esmakordselt ajaloos, pärast traditsiooni asutamist, jäi kanuumatk Doni jõel, mis juhib tähelepanu reostatud, aga olulisele jõele, ohu tõttu ära. Oma silmaga sai seda kinnitatud, pole kunagi jõge nii kiiresti voolamas näinud ega veepinda nii kõrgel.
Riigi läänepoolses osas, kui arvaks vähemalt, et Kaljumäed oleks mingiks barjääriks, oli olukord samasugune. Briti Kolumbias, Kelownas, mitmes teises linnas kuulutati välja riiklik hädaolukord, evakueerimiskäsud anti mitmes väiksemas keskuses. Vaid preeria paistis olevat suuremast ohust pääsenud. Ent kes oleks unustanud, mis Calgarys 2013. a. toimus, kui Bow jõgi ületas kaldad ja kuulus hokiareen Saddledome oli osaliselt vee all. Otsa iga-aastaseid Manitoba uputusi, kui Red jõgi kevadel sulajärgselt põllumaid, madalamaid alevikke, veega „värskendab”.
Kanadas on vist esmakordselt nii, et ookeanist ookeanini on selline oht. Euroopas on olukord viimastel aastatel tuttav. Näiteks Doonauga, Prahas. Aastal 2013 kuulutati seal hädaolukord välja. Ehk kehitavad nad seal õlgu, et nüüd on teie kord.
Kuid mida see kõik tähendab? Kas on tõesti globaalse soojenemise taga kõik, kuna see on ju vaieldav teema, klimaatiliselt on inimkond üle elanud kõiksugu muutuseid ilma selliste looduslike katastroofideta. Prahas oli 1890. a. selline uputus, mida tänaseni mäletatakse. Ei olnud siis mingit globaalset soojenemist. Kas on Jumal – või jumalad, sõltub usust või ka uskumatusest, otsustanud hävitada kurja patuse inimsoo? Sest looduse võimu vastu ei saa keegi, isegi vaga Noa pääses, vabandage huumorit, üle noatera.
Huumorit on raske leida olukorras, kus elud on ohus, rääkimata ülalmainitud kodude, varade kaotusest. Mis tänavused rekordvihmad maksma võiks minna, on raske ette kujutada. Kindlustusfirmad on kärmed just loodusõnnetuste tagajärgi mitte korvama, juhtides tähelepanu klauslile – Jumala tegu. Selle tõttu oligi alglõiku valitud Piiblist katkend. Võiks kihla vedada, et rahaahned kindlustusfirmad asuvad usinalt Pühakirja ise lugema.
Isegi ateist, filosoof, agnostik võib nõustuda Jumalaga, et inimsoo eluviisid on raiskunud. Pealiskaudne suhtumine, ka see, mida Austraalia kunstikriitik Robert Hughes möödunud sajandi lõpu poole nimetas nurisemise kultuuuriks (ta teos Culture of Complaint väärib lugemist või taaslugemist), rahulolematus, populism, sõjad, mõttetud militaristlikud arvutimängud, rõvedus levimuusikas, moraalilangus, eriti Põhja-Ameerikas, kristlike põhimõtete ja õpetuste eitamine – kõik see on ju silmnähtavalt olemas.
Muidugi, lihtne on moraali lugeda, elades kaugel jõgedest ja uputuse ohtudest. Ent siiski on mingi sügavam mõiste käsil – väeti inimese võimetus. Lõpetuseks ei pääse ühest lemmiklausest, mis ehk peegeldab ka praeguse inimkonna lühinägelikkust. Après nous, le déluge – pärast meid tulgu uputus, kõrk ütelus, millega olevat ühiskonna poolt esitatud kriitikale vastanud Madame de Pompadour, Louis XV armuke. Tavaliselt arvatakse, et Louis ise olevat nii ütelnud, aga enesele vihjates. Kuidagi on esimene variant siin sobivam, kuna üks isik, olgu ta ainuvalitseja, ei suuda sarnast mõju jätta nagu kogukond, inimkond, kelle peale Jumal vihastas. Ja nagu viimased päevad kinnitavad, loodus valitseb, mitte inimene, isegi mitte Louis' taolised.
(*radix: allikas, algus, ladina keeles.)
Tõnu Naelapea, Toronto
