Jättes kõrvale isikliku, esitaks kokkuvõtte sellest, mida Torontos elav ei pane ehk enam tähele. Tallinnas küll. Kuidas tänavapilt on sootult teine. Igas riigis, Vahtralehemaa pole erandiks, tuleb arvestada nendega, kes pole oma nägu. Torontos on harjutud asjaga, ehk kuna keel on suus. Ka teises riigikeeles saab vajadusel toime tuldud. Tallinnas, kui aga turul käies viie minuti jooksul näeb kodumaist toitu tahtja seitset selgelt Aafrikast pärit inimest eri lettide ääres, prantsuse keeles omavahel suhtlemas, tõlgi abiga oste sooritamas, tekib küsimus – kelle motivatsiooniks on pisikese rahva surendamine surve kaudu?
Ei saa pahaks panna, kui pühamus olles tuleb hiinlane kõrvale istuma, kes ei oska sõnagi emakeelt, lootes inglisega hakkama saada. Viisakus leidis, et saab vastu tulla. Karm realiteet on, kui vene keeles tullakse kerjama ja vastusena andes, et selles keeles ei oska suhelda, et nii ta on. Kas oleks kasu olnud sellest, et oleks ütelnud idi domoi? Vaevalt. Ja otsa ka Viru keskusse minnes, paluti teejuhiseid idanaabri keeles. Jällegi, nii palju ma oskan, et teadsin, mida Svetlanake soovis. Aga mitte, kuidas vastata. Pakkusin välja angliski, aga sain mühatuse osaliseks.
Kas sellist Eestist me soovisime? Valimiseelne aeg eriti toob esile realiteedi, et Eesti rahvastikku ohustab see sundsulandamine. Tondi tsaariaegsete kasarmute lähistel on Politsei- ja Piirivalveameti dokumentide väljastamise büroo. Eesti kodanik saab Tammsaare keskuses asuvas asutuses oma passi, ID-kaarti uuendada. Vaja ju, ka siin Kanadaski seda teatud aastate möödudes teha. Sealt aga see valitud sõna topelttontlus tuligi. Topeltkodakondsus olevat ohus. Kuid kodutud saavad kodu. Asudes bussile, paludes selgelt vene päritolu bussijuhilt, et ta teataks, kunas on õige peatus, sain uue sõnakõlksu. Tuisu peatusest pani ta mööda enne, kui talle palve meenus. Pidin tagasi vantsima.
See raskelt hääldatud „Tuisu tagasi“ jääb minu hiljutiste Tallinnas olekute, millest paraku polnud pääsu, sõna tõsises mõttes pea sajatuslikuks sümboliks. Keelt oskab selleks, et tööl olla, aga inimesele vastu ei tulda. Ning kuidagi nimme needuseks oli see ka ainus kord, kui bussis olles ei olnud naisehäälega öeldud automaatset ettehoiatust. Et mis ootab reisijat. 23 Kadaka bussis teatati „Vabaduse väljak. Järgmine peatus: Estonia“. Kuidagi tähtis siinses kontekstis.
Seal Tammsaare keskuses, kodakondsuse uuendamise pabereid ajamas, nägin samuti rohkem inimesi, kui oleks uskunud, kes tõlkide abil said kas elamisloa või tea mida. Et eestlaste suuremas linnas edasi olla, kellegi teise kulul. See pole rassistlik tähelepanek. Kaugeltki mitte. Vaid selline, et meid on vähe. Ja jubagi on ajaloos palju näiteid, kuidas on üritanud võõrvõimud pisikest Maarjamaad üle ujutada, kolonialistlikult.
Ei soovi tuleviku põlvkondade huvides näha pilti, kus tänaval enam ei imestata, et seal on turban, seal on burka, seal on muu võõramaist päritolu inimene. Torontos on harjutud sellega. Tallinnas aga sünnilt eestlane, paguluses küll, aga see ei tohiks ju ELi järgi lugeda, ei tohi sellest ka seltskonnas vastunumbrit teha. Huvitavalt, paar Tallinnas elavat endist torontolast on päevikupidaja tähelepanekutega päri. Üks põline tallinlane aga, kes sõja tõttu elas ei tea mis kurjust üle, lausus, et sellist tänavapilti, mida kaugelt tulnu turul, vanalinnas, Tondil nägi, pole ta märganudki.
Mis ime siis, et enne valimisi on see teravaks teemaks. Erakond, mis on selgelt tänavapildi muutmise poolt, eestluse elujõu nõrgendamise vastu, saab peavoolumeedias sugeda päeviti. Kas just neile oma oluline üks hääl anda, hetkel ei tea. Kuid vastu hakata eurodirektiividele, globaliseerimisele, mis ainult meie rahva jalad alt lõikab, on jube oluline. Isegi siilile selge, et – serviti, aina serviti, Kalevipoeg!
Tõnu Naelapea, Toronto
